Haigused

Carcinoma glandulae thyroideae (ld.k)
thyroid cancer(ingl.k)

Selgitus
Kilpnäärme vähk ehk kilpnäärme pahaloomuline kasvaja on haigus, mille olemuseks on kilpnäärme rakkude piiramatu vohamine.

Ülevaade
Kilpnäärme vähk pole väga sage haigus ning peamiselt esineb seda naistel vanuses 20-30 a.

Tekkepõhjused- ja mehhanismid

Kilpnääre on organ, mis asub kaela eesküljel mõlemal pool hingetoru. Kilpnäärme ülesandeks on toota hormoone, mis reguleerivad organismi ainevahetust.
Nagu mitmete teistegi vähkide puhul, pole täiesti selge, miks sellised haiguseid tekivad. Samas peetakse kilpnäärme vähi puhul väga oluliseks riskiteguriks radioaktiivset kiirgust. Arvatakse, et radioaktiivne kiirgus soodustab kilpnäärmekoes nii healoomuliste kui pahaloomuliste sõlmede moodustumist, mis võivad lõpuks üle minna kilpnäärme vähiks.
Näärmekude muutub vormilt tihedamaks, ebaühtlaseks ning vähiks nimetatakse seda siis, kui tekib rakkude kontrollimatu paljunemine.
Mõnel juhul on märgatud ka perekondlikku eelsoodumust kilpnäärme vähi tekkeks.

Sümptomid ehk avaldumine

Reeglina kilpnäärme vähk algfaasis mingeid erilisi kaebusi ei põhjusta. Tavaliselt on esmaseks sümptomiks katsumisel kaela eesküljel leitud valutu sõlm või tekib märkimisväärne kaela (ebasümmeetriline) jämenemine.
Samuti võivad tunda olla ka suurenenud lümfisõlmed kaelal, kõrva taga, rangluu peal. Mõnikord ei avastata kilpnäärmevähki enne, kui on tekkinud siirded ehk metastaasid kopsu, mis võivad olla näha rindkerest tehtud röntgenpildil.
Kilpnäärme vähiga võib kaasneda kilpnäärme ületalitlus ehk hüpertüreoos.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Alustatakse tagasiulatuvast uurimisest, et kuidas konkreetne kaebus on tekkinud ja mis sellega kaasnenud on. 
Seejärel katsutakse kaela ning kontrollitakse üle lähedal asetsevad lümfisõlmed.
Kõige olulisem kilpnäärme vähi diagnoosimisel on tsütoloogiline uuring, mida nimetatakse peennõelbiopsiaks. Selle uuringu abil saadakse teada, kas tegu on vähiga. Sellised detailid on väga olulised ravimeetodi valikul.
Samuti tehakse kaugsiirete välistamiseks röntgenpilt rindkerest.

Ravivõimalused

Kilpnäärme vähi peamiseks ravimeetodiks on operatsioon, millele lisandub radioaktiivse joodiga järelravi ja kilpnäärme vohamist stimuleerivate hormoonide mahasurumine (türoglobuliiniga).
Operatsioon võib mahult olla täielik või osaline kilpnäärme eemaldamine. Radikaalse meetodi puhul tekib pärast lõikust püsiv kilpnäärme alatalitlus ehk hüpotüreoos, mille leevendamiseks võetakse kilpnäärmehormooni tabletina. Kilpnäärmekudet säästvat operatsioonimeetodit kasutatakse siis, kui on täiesti kindel, et allesjääv kude on terve. Kuna kilpnäärme vähk võib anda siirdeid lähedal asetsevatesse lümfisõlmedesse, siis ka need võetakse lõikuse ajal ära.
Selle piirkonna vähi korral on sagedaseimaks operatsioonitüsistuseks närvivigastus, mis reeglina avaldub ajutises hääle kähisemises.

Radioaktiivne jood on kasutusel selle tõttu, et kilpnäärme rakkude omaduseks on koguda endasse organismis olevat joodi. Kui on tegemist vähi rakkudega, mis tõmbavad endasse radioaktiivset joodi, siis ravimi toimel need rakud surevad.

Erinevad spetsialistid on veendumusel, et hoolimata kilpnäärme vähi puhul teostatud operatsiooni mahust, tuleks kasutada järelravis ka türoglobuliini ehk kilpnäärme hormooni tableti kujul.

Prognoos

Lisaks juba eelpool nimetatud kilpnäärme alatalitlusele ja närvikahjustusele, võib esineda ka kõrvalkilpnäärmete kahjustus, mille puhul tekivad surinad sõrmedesse ning tõmblused kätes ja jalgades.
Kui operatsioon õnnestub ning pärast lõikust saadud järelravi radioaktiivse joodiga ning türoglobuliiniga on efektiivne, on kilpnäärme vähi prognoos hea. Kõige sagedamini esineva kasvaja rakutüübi, papillaarse kilpnäärme vähi puhul elab üle 90%  inimestest rohkem kui viis aastat.

Ennetamine

Et pole veel täiesti selge, miks selline haigus üldse tekib, siis pole ka  ühtset arusaama, mida vältimiseks ette võtta. Samas on loogiline, et vältida võiks peamist riskitegurit – radioaktiivset kiirgust. Oluline, et need, kellel on tekkinud mingil põhjusel kilpnäärme muutused (nt. sõlmed), käiksid regulaarselt kontrollil. Seda just selletõttu, et kilpnäärme vähk on üks väheseid vähiliike, mille jaoks on enamusel juhtudel olemas tulemust andev ravi.

Kasutatud kirjandus
J. Norton, R. Bollinger “Surgery: Basic Science and Clinical Evidence” 2000
M. Beers, R. Berkow “The Merck Manual” 1999
http://www.endocrineweb.com/thyroidca.html