Teemad

Transseksualism
Neljapäev, 05. dets

Transseksuaalse sättumuse juurde kuulub soov pidevalt elada ja saada aktsepteeritud vastassoo esindajana. Harilikult kaasneb taotlus teha läbi hormonaalne ja kirurgiline ravi, et oma keha võimalikult vastassoo sarnaseks muuta. Transseksualismi diagnoosimiseks peab soovahetussoov olema kestnud vähemalt kaks aastat.

Transseksualismi esineb üpris harva. Soovahetusoperatsioone tehakse rohkem meestele kui naistele. Lõikust soovivat patsienti uuritakse põhjalikult psühhiaatriliselt, et saada võimalikult hea pilt soovahetussoovi mõjutavaist tegureist, motivatsiooni püsivusest ja psüühiliste komplikatsioonide riskist. Lisaks sellele peab taotleja elama vastassugupoole rollis piisavalt kaua enne operatsiooni, et kohanemine uue sooga toimuks juba varem.

Transseksualismiga toimetulekuks on loodud mitmeid individuaal-, paari- ja pereteraapia meetodeid, kuid paljud valivad pigem operatsiooni. Psühhoterapeutilisest seisukohast võib kirurgilise raviga ühendada näiteks individuaalse või õppimisteraapia, mis toimub enne ja pärast lõikust. Suurem osa opereeritutest on pika jälgimisaja jooksul olnud lõpptulemusega rahul ja kohanenud oma uue sooga hästi. 

Transseksualism

Transseksuaalse sättumuse juurde kuulub soov pidevalt elada ja saada aktsepteeritud vastassoo esindajana. Harilikult kaasneb taotlus teha läbi hormonaalne ja kirurgiline ravi, et oma keha võimalikult vastassoo sarnaseks muuta. Transseksualismi diagnoosimiseks peab soovahetussoov olema kestnud vähemalt kaks aastat.

Transseksualismi esineb üpris harva. Soovahetusoperatsioone tehakse rohkem meestele kui naistele. Lõikust soovivat patsienti uuritakse põhjalikult psühhiaatriliselt, et saada võimalikult hea pilt soovahetussoovi mõjutavaist tegureist, motivatsiooni püsivusest ja psüühiliste komplikatsioonide riskist. Lisaks sellele peab taotleja elama vastassugupoole rollis piisavalt kaua enne operatsiooni, et kohanemine uue sooga toimuks juba varem.

Transseksualismiga toimetulekuks on loodud mitmeid individuaal-, paari- ja pereteraapia meetodeid, kuid paljud valivad pigem operatsiooni. Psühhoterapeutilisest seisukohast võib kirurgilise raviga ühendada näiteks individuaalse või õppimisteraapia, mis toimub enne ja pärast lõikust. Suurem osa opereeritutest on pika jälgimisaja jooksul olnud lõpptulemusega rahul ja kohanenud oma uue sooga hästi.