Teemad

Söömishäired
Neljapäev, 25. apr

Söömishäired on erandiku söömiskäitumisega kaasnevad sündroomid, millega seostub füüsilise või sotsiaalse tegevuse tõsine häirumine. Tuntuimad söömishäired on anoreksia (anorexia nervosa) ja buliimia (bulimia nervosa). 

Anoreksia 

Anoreksia on tahtlikult esilekutsutud ja säilitatav nälgimisseisund. Häire saab sageli alguse noore tüdruku kõhnumispüüdest, mis muutub kontrollimatuks nälgimiseni viivaks paastumiseks. Häire psühhopatoloogias on domineerivaks jooneks hirm paksuks minemise ees ja oma keha väärtajumine. Haigestunud seavad endale eesmärgiks madala kehakaalu. Kaalu alanedes ja üha rohkem nälgides kardavad nad, et nad võtavad siiski juurde. Et oma kaalu kontrollida, võtavad nad omaks kasinad, rituaalsed söömisharjumused, ning nende mõtted keskenduvad söögile. Patsiendid kannatavad mitmesuguste raskusastmega alatoitumuse ning sellest tuleneva sisesekretsiooni ja ainevahetus muutuste ning organismi funktsionaalsete häirete all. 

Kliiniline pilt

Tüüpiline anoreksiahaige on kohanemisvõimeliseks ja kohusetundlikuks peetud tüdruk, kelle kõhnumispüüd on muutunud sunduslikuks ja väljunud kontrolli alt. Eesmärgiks seatud kehakaal alaneb koos kõhnumisega. Haigestunud harjutab ennast sööma äärmiselt vähe ning lahjat toitu. Kehaline aktiivsus muutub sunduslikuks. Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu ahenevad. Häire edasi arenedes suurenevad ka meeleolu vaheldumised. Alatoitumuse edenedes eitab haigestunu üha enam oma sümptomeid. Tüdrukutel jääb menstruatsioon ära, või noorematel esineb primaarne amenorröa, mida võib maskeerida rasedusvastaste tablettide kasutamine. Kaua kestnud häire korral võib esineda osteopeeniat (luukadu) või muid alatoitumuse tagajärgi. Anoreksiahaige varjab sageli oma kõhnust riietuse abil ja õigustab oma käitumist, rääkides tervislikust dieedi pidamisest. Umbes pooltel haigestunutest esineb ajutiselt ka liigsöömist, oksendamist või kaalu mõjutavate ravimite (lahtistid, diureetikumid) kasutamist. Need sümptomid tekivad tavaliselt hiljem kui anoreksia, kuid mõnikord võivad sellele ka eelneda. 

Anoreksia diagnostilised kriteeriumid

1. Keeldumine vanusele ja pikkusele vastava miinimumkaalu hoidmisest.

2. Tugev kaalu tõus või tüsenemise hirm alakaalulisusest hoolimata.

3. Häire oma kehakaalu ja -kuju kogemisel, kaalu ja kehakuju ülemäärane mõju sellele, millisena inimene end kogeb, või praeguse tõsise alakaalu eitamine. 

4. Amenorröa ehk vähemalt kolme järjestikuse menstruaaltsükli ärajäämine naisel, kellel on olnud menstruatsioon.

Määramata tüüp:

— Paastumistüüp: inimene ei ole tegelenud regulaarselt liigsöömise ja kõhutühjendamisega praeguse häireetapi ajal.

— Liigsöömis-kõhutühjendustüüp: inimene on regulaarselt tegelenud liigsöömise ja kõhutühjendamisega praeguse häireetapi ajal.

Häire kulg ja prognoos

Anoreksia on enamasti pikaajaline ja lainetava kuluga. Mõnikord võib see olla lühiajaline ja paraneda spontaanselt. See haigus kuulub oma prognoosilt raskemate vaimse tervise häirete hulka, ehkki prognoos näib viimasel ajal olevat paranenud. Halvale prognoosile viitavad madal kaal, haigestumine vanemas eas, sümptomite kauaaegne kestus, varasem psühhiaatriline ravi, liigsöömine, oksendamine ja lahtistite kasutamine. Anoreksiahaigetel on elu jooksul teistest rohkem ka muid vaimse tervise häireid, eriti ärevushäireid ja rasket depressiooni. Kõige tavalisem anoreksiahaigetel on sundhäire, mis võib esineda, kas akuutseshaigusetapis või kaalu tõusu järel. Üldiselt arvatakse, et isiksusehäired on anoreksiahaigetel harvaesinevad.

Anoreksia tagajärjed:

Neerukahjustused

Vedelikupuudus

Hüpokaleemia

Glomerulaarfunktsiooni vähenemine

Kilpnäärme kõrvalekalded

Menstruaalhäired

Puberteedi hilinemine

Kasvu aeglustumine

Hüpotensioon

Bradükardia

Südame alataltilus

EKG- kõrvalekalded

Kardiopaatia

Aneemia

Leukopeenia

Trombotsütopeenia

Trombotsütoos

Süljenäärme hüpertroofia

Hüperamülaseemia

Ösofagiit

Kõhunäärmepõletik

Kõhukinnisus

Katartne jämesool

Osteoporoos

Lanugo

Juuste väljalangemine

Kuiv nahk

Sõrmenukkide keratoos

Suunurkade lõhenemine

Akrotsüanoos

Hammaste email-erosioon

Ajuvatsakeste laienemine

Muutused EEG-s 

Muutused PET-s

Neuropaatia

 

Buliimia

Buliimia nervosale on iseloomulikud teiste eest varjatud, korduvad liigsöömishood, mille ajal patsient tunneb, et kaotab kontrolli söömise üle. Keskseteks joonteks on ka tüsenemiskartus ja keskendumine kaalu kontrollimisele, mis viivad katseteni takistada kaalu tõusu oksendamise, lahtistite või ülearuse liikumise abil. Diagnoosiks eeldatakse buliimia ja kompenseerivate käitumishäirete jätkumist vähemalt kaks korda nädalas kolme kuu jooksul. Häiret iseloomustab liigne mure kehakuju ja kaalu pärast. Buliimiahaige rajab oma eneseväärikuse paljuski oma välimusele ja kaalule. Liigsöömine mõjutab kehakaalu ning sedamööda vahelduvad kiiresti ka meeleolu ja eneseväärikustunne. Buliimiadiagnoosi ei tule panna patsiendile, kellel on ka anorexia nervosa, kuna siis on tegemist anoreksia buliimia- alatüübiga. 

Kliiniline pilt

Keskseks jooneks on tüseduse ja tüsenemise hirm. Sümptomid vallandab peaaegu alati tugev kõhnumiskatse. Sümptomid tekivad tavaliselt hilisemas vanuses kui anoreksia puhul. Paljud patsiendid on varasemalt põdenud anoreksiat. Buliimia tüüpilisse haiguspilti kuulub suurte energiarikka ja kergesti seeditava toidu koguste kiire ahmimine teiste eest varjatult. Subjektiivselt tunneb patsient olevat kaotanud kontrolli söömise üle, kuid võib lõpetada söömise kui teda ootamatult tabatakse. Liigsöömishoog lõpeb sageli oksendamise või lahtistite tarbimisega. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Korduvatele õgimisperioodidele järgnevad korduvad katsed kõhnuda paastumise, liikumise, oksendamise või ravimite abil. 

Buliimia diagnostilised kriteeriumid:

1. Korduvad liigsöömisperioodid, mida iseloomustab:

— ilmselgelt suurema toidukoguse söömine teatud perioodil, kui enamik inimesi sööks samal ajal ja samadel tingimustel.

— söömise üle kontrolli puudumise tunne perioodi ajal.

2. Korduv kohatu kompensatsioonkäitumine tüsenemise takistamiseks, nagu tahtlik oksendamine, laksatiivide, diureetikumide, klistiiri või muude ravimite kuritarvitamine, paastumine või ülemäärane liikumine.

3. Buliimia ja kohatu kompensatsioonkäitumine esinevad mõlemad vähemalt kaks korda nädalas kolme kuu jooksul.

4. Kehakuju ja kaal mõjutavad ülemääraselt seda, millisena inimene end kogeb. 

5. Häire ei esine mitte ainult anoreksiaperioodi ajal. 

Atüüpilised söömishäired

Vähemalt kolmandik söömishäirete tõttu ravile pöördunutest ei kannata vaimse tervise klassifikatsiooni diagnostilistele kriteeriumidele vastava anorexia nervosa või bulimia nervosa all. Atääpiliste söömishäirete haiguspilt meenutab anoreksiat ja buliimiat, kuid mingisugune keskne sümptom puudub. Söömishäirete ja normkäitumise vaheline piir on ebamäärane. Kõige tavalisem atüüpiline söömishäire on buliimiat meenutav liigsöömishäire, mille puhul ei esine tühjendamisrituaale. Liigsöömishäire viib tihti raskeastmelise tüsenemiseni. Need patsiendid kannatavad teistest sagedamini psüühiliste sümptomite ja vaimse tervise häirete all. Depressioon, ärevus ja isiksusehäired on peaaegu sama sagedased kui buliimia puhul. 

Söömishäired

Söömishäired on erandiku söömiskäitumisega kaasnevad sündroomid, millega seostub füüsilise või sotsiaalse tegevuse tõsine häirumine. Tuntuimad söömishäired on anoreksia (anorexia nervosa) ja buliimia (bulimia nervosa). 

Anoreksia 

Anoreksia on tahtlikult esilekutsutud ja säilitatav nälgimisseisund. Häire saab sageli alguse noore tüdruku kõhnumispüüdest, mis muutub kontrollimatuks nälgimiseni viivaks paastumiseks. Häire psühhopatoloogias on domineerivaks jooneks hirm paksuks minemise ees ja oma keha väärtajumine. Haigestunud seavad endale eesmärgiks madala kehakaalu. Kaalu alanedes ja üha rohkem nälgides kardavad nad, et nad võtavad siiski juurde. Et oma kaalu kontrollida, võtavad nad omaks kasinad, rituaalsed söömisharjumused, ning nende mõtted keskenduvad söögile. Patsiendid kannatavad mitmesuguste raskusastmega alatoitumuse ning sellest tuleneva sisesekretsiooni ja ainevahetus muutuste ning organismi funktsionaalsete häirete all. 

Kliiniline pilt

Tüüpiline anoreksiahaige on kohanemisvõimeliseks ja kohusetundlikuks peetud tüdruk, kelle kõhnumispüüd on muutunud sunduslikuks ja väljunud kontrolli alt. Eesmärgiks seatud kehakaal alaneb koos kõhnumisega. Haigestunud harjutab ennast sööma äärmiselt vähe ning lahjat toitu. Kehaline aktiivsus muutub sunduslikuks. Mõtlemine, meeleolu ja sotsiaalne elu ahenevad. Häire edasi arenedes suurenevad ka meeleolu vaheldumised. Alatoitumuse edenedes eitab haigestunu üha enam oma sümptomeid. Tüdrukutel jääb menstruatsioon ära, või noorematel esineb primaarne amenorröa, mida võib maskeerida rasedusvastaste tablettide kasutamine. Kaua kestnud häire korral võib esineda osteopeeniat (luukadu) või muid alatoitumuse tagajärgi. Anoreksiahaige varjab sageli oma kõhnust riietuse abil ja õigustab oma käitumist, rääkides tervislikust dieedi pidamisest. Umbes pooltel haigestunutest esineb ajutiselt ka liigsöömist, oksendamist või kaalu mõjutavate ravimite (lahtistid, diureetikumid) kasutamist. Need sümptomid tekivad tavaliselt hiljem kui anoreksia, kuid mõnikord võivad sellele ka eelneda. 

Anoreksia diagnostilised kriteeriumid

1. Keeldumine vanusele ja pikkusele vastava miinimumkaalu hoidmisest.

2. Tugev kaalu tõus või tüsenemise hirm alakaalulisusest hoolimata.

3. Häire oma kehakaalu ja -kuju kogemisel, kaalu ja kehakuju ülemäärane mõju sellele, millisena inimene end kogeb, või praeguse tõsise alakaalu eitamine. 

4. Amenorröa ehk vähemalt kolme järjestikuse menstruaaltsükli ärajäämine naisel, kellel on olnud menstruatsioon.

Määramata tüüp:

— Paastumistüüp: inimene ei ole tegelenud regulaarselt liigsöömise ja kõhutühjendamisega praeguse häireetapi ajal.

— Liigsöömis-kõhutühjendustüüp: inimene on regulaarselt tegelenud liigsöömise ja kõhutühjendamisega praeguse häireetapi ajal.

Häire kulg ja prognoos

Anoreksia on enamasti pikaajaline ja lainetava kuluga. Mõnikord võib see olla lühiajaline ja paraneda spontaanselt. See haigus kuulub oma prognoosilt raskemate vaimse tervise häirete hulka, ehkki prognoos näib viimasel ajal olevat paranenud. Halvale prognoosile viitavad madal kaal, haigestumine vanemas eas, sümptomite kauaaegne kestus, varasem psühhiaatriline ravi, liigsöömine, oksendamine ja lahtistite kasutamine. Anoreksiahaigetel on elu jooksul teistest rohkem ka muid vaimse tervise häireid, eriti ärevushäireid ja rasket depressiooni. Kõige tavalisem anoreksiahaigetel on sundhäire, mis võib esineda, kas akuutseshaigusetapis või kaalu tõusu järel. Üldiselt arvatakse, et isiksusehäired on anoreksiahaigetel harvaesinevad.

Anoreksia tagajärjed:

Neerukahjustused

Vedelikupuudus

Hüpokaleemia

Glomerulaarfunktsiooni vähenemine

Kilpnäärme kõrvalekalded

Menstruaalhäired

Puberteedi hilinemine

Kasvu aeglustumine

Hüpotensioon

Bradükardia

Südame alataltilus

EKG- kõrvalekalded

Kardiopaatia

Aneemia

Leukopeenia

Trombotsütopeenia

Trombotsütoos

Süljenäärme hüpertroofia

Hüperamülaseemia

Ösofagiit

Kõhunäärmepõletik

Kõhukinnisus

Katartne jämesool

Osteoporoos

Lanugo

Juuste väljalangemine

Kuiv nahk

Sõrmenukkide keratoos

Suunurkade lõhenemine

Akrotsüanoos

Hammaste email-erosioon

Ajuvatsakeste laienemine

Muutused EEG-s 

Muutused PET-s

Neuropaatia

 

Buliimia

Buliimia nervosale on iseloomulikud teiste eest varjatud, korduvad liigsöömishood, mille ajal patsient tunneb, et kaotab kontrolli söömise üle. Keskseteks joonteks on ka tüsenemiskartus ja keskendumine kaalu kontrollimisele, mis viivad katseteni takistada kaalu tõusu oksendamise, lahtistite või ülearuse liikumise abil. Diagnoosiks eeldatakse buliimia ja kompenseerivate käitumishäirete jätkumist vähemalt kaks korda nädalas kolme kuu jooksul. Häiret iseloomustab liigne mure kehakuju ja kaalu pärast. Buliimiahaige rajab oma eneseväärikuse paljuski oma välimusele ja kaalule. Liigsöömine mõjutab kehakaalu ning sedamööda vahelduvad kiiresti ka meeleolu ja eneseväärikustunne. Buliimiadiagnoosi ei tule panna patsiendile, kellel on ka anorexia nervosa, kuna siis on tegemist anoreksia buliimia- alatüübiga. 

Kliiniline pilt

Keskseks jooneks on tüseduse ja tüsenemise hirm. Sümptomid vallandab peaaegu alati tugev kõhnumiskatse. Sümptomid tekivad tavaliselt hilisemas vanuses kui anoreksia puhul. Paljud patsiendid on varasemalt põdenud anoreksiat. Buliimia tüüpilisse haiguspilti kuulub suurte energiarikka ja kergesti seeditava toidu koguste kiire ahmimine teiste eest varjatult. Subjektiivselt tunneb patsient olevat kaotanud kontrolli söömise üle, kuid võib lõpetada söömise kui teda ootamatult tabatakse. Liigsöömishoog lõpeb sageli oksendamise või lahtistite tarbimisega. Liigsöömisele järgneb tavaliselt masendus ja enesehalvustamine. Korduvatele õgimisperioodidele järgnevad korduvad katsed kõhnuda paastumise, liikumise, oksendamise või ravimite abil. 

Buliimia diagnostilised kriteeriumid:

1. Korduvad liigsöömisperioodid, mida iseloomustab:

— ilmselgelt suurema toidukoguse söömine teatud perioodil, kui enamik inimesi sööks samal ajal ja samadel tingimustel.

— söömise üle kontrolli puudumise tunne perioodi ajal.

2. Korduv kohatu kompensatsioonkäitumine tüsenemise takistamiseks, nagu tahtlik oksendamine, laksatiivide, diureetikumide, klistiiri või muude ravimite kuritarvitamine, paastumine või ülemäärane liikumine.

3. Buliimia ja kohatu kompensatsioonkäitumine esinevad mõlemad vähemalt kaks korda nädalas kolme kuu jooksul.

4. Kehakuju ja kaal mõjutavad ülemääraselt seda, millisena inimene end kogeb. 

5. Häire ei esine mitte ainult anoreksiaperioodi ajal. 

Atüüpilised söömishäired

Vähemalt kolmandik söömishäirete tõttu ravile pöördunutest ei kannata vaimse tervise klassifikatsiooni diagnostilistele kriteeriumidele vastava anorexia nervosa või bulimia nervosa all. Atääpiliste söömishäirete haiguspilt meenutab anoreksiat ja buliimiat, kuid mingisugune keskne sümptom puudub. Söömishäirete ja normkäitumise vaheline piir on ebamäärane. Kõige tavalisem atüüpiline söömishäire on buliimiat meenutav liigsöömishäire, mille puhul ei esine tühjendamisrituaale. Liigsöömishäire viib tihti raskeastmelise tüsenemiseni. Need patsiendid kannatavad teistest sagedamini psüühiliste sümptomite ja vaimse tervise häirete all. Depressioon, ärevus ja isiksusehäired on peaaegu sama sagedased kui buliimia puhul.