Teemad

Skisofreenia
Neljapäev, 25. apr

Skisofreenia on enamasti noores täiskasvanueas algav raske, psühhooside hulka kuuluv psüühikahäire. See on üks tõsisemaid ja komplitseeritumaid inimkonda ohustavaid haigusi, mille rohkeid etioloogilisi tegureid veel küllaldaselt ei tunta. 

Skisofreenia algab järsku või järk-järgult. Haiguse diagnoosimine eeldab vähemalt kuukuulist või ühekuulist kestust ja äge staadium ühekuulist haigusnähtudega perioodi. Skisofreenia sümptomid mõjutavad kognitiivseid ja emotsionaalseid funktsioone ja käitumist. Tüüpilised haigusnähud on luulumõtted, meelepetted, sihipäratu kõne ja käitumine, ning nn negatiivsed sümptomid, nagu emotsioonide tumenemine, kõne vaesumine ja tahteaktiivsuse langus. Paljude patsientide sümptomid muutuvad elu jooksul. Skisofreeniast võib paraneda, kuid see võib kujuneda ka krooniliseks. Suuremal osal patsientidest esineb haigusnähte hulk aastaid või ka aastakümneid. 

Et skisofreenia on enamasti krooniline häire, millega kaasneb oluline töö- ja toimetulekuvõime langus, on sellega seotud väga suured kulutused. Skisofreenia põhjustatud kahju ei ole ainult rahaline, vaid ka psühholoogiline ja sotsiaalne, puudutades peale patsiendi ka tema peret ja kogu ühiskonda. 

Sõna sikisofreenia on alati kasutatud ettevaatlikult. Peaaegu kõik juhud, kui see diagnoos on pandud, on tõepoolest vastanud skisofreenia tingimustele. Valedel alustel pandud skisofreeniadiagnoose peaaegu ei ole ilmunud, kuid õige diagnoos ja ravi alustaminevõivad seetõttu hilineda - soovitakse vältida skisofreeniaga kaasnevat raske haiguse silti. Alates 1996. aastast kehtiv haiguste klassifikatsioon kirjeldab skisofreenia rühmas häireid, millele on iseloomulikud fundamentaalsed mõtlemis- ja tajumishäired ning emotsionaalsete reaktsioonide inadekvaatsus või tuimenemine. Selles kirjelduses kuuluvad skisofreenia juurde veel mõtete kajamine, ülekandumine, äravõtmine ja levimine, väärtaju- ja mõjutuselamused, passiivsus, kuulmishallutsinatsioonid ning mõtlemishäired ja negatiivsed sümptomid. Skisofreeniat on alati jagatud alavormideks, mis on paranoidne, hebefreenne, katatoonne, diferentseerimata (atüüpiline), residuaalne, lihtne, muu täpsustatud ja täpsustamata skisofreenia ning skisofreenia järeldepressioon. Skisofreniformne häire kuulub skisofreeniavormi “muu täpsustatud skisofreenia” alla. 

Paranoidne skisofreenia

Sellele vormile on iseloomulik mõtete keskendumine ühele või mitmele luulule või sagedased kuulmishallutsinatsioonid. Enamasti on tegemist patsiendiga, kellel on jälitamis- või tagakiusamisluul. Sellesse vormi haigestutakse tüüpiliselt alles täiskasvanuna ja haige töövõime säilib üldiselt paremini kui teiste skisofreeniavormide korral. Seetõttu on paranoilist skisofreeniat põdevad patsiendid tavaliselt perekonnainimesed ja käivad tööl. Mõned näivad kartlike ja vahel ka ähvardavatena. 

Hebefreenne skisofreenia

Selle skisofreeniavormi korral on esiplaanil seosetu kõne ja käitumine ning emotsionaalsete reaktsioonide tuimenemine või inadekvaatsus. Haigestutakse teiste vormidega võrreldes nooremas eas. Patsiendi sihitus viib kergesti lapselikult läbimõtlematu käitumise ja taandarenguni, tihti kaasneb halb prognoos. Oma üliaktiivsuse ja pidurdamatu käitumisega jätavad patsiendid otsekohe tugevasti häirunud mulje. 

Katatoonne skisofreenia

Skisofreenia katatoonse vormi esinemissagedus on tänapäeval vähenenud. Seda iseloomustavad psühhomotoorsed häired, mis võivad ulatuda äärmusest äärmusesse. Motoorsed sümptomid on katatoonne katalepsia või stuupor, motoorne rahutus, jäikus, negativism ja autism, manerism, veidrad näoilmed ja kehaasendid. Katatoonse rahutuse või stuupori domineerimise korral vajab patsient intensiivset arstiabi ja jälgimist, vältimakskurnatust ja nälgimist.

Diferentseerumata skisofreenia

Kui ükski ülalnimetatud vormidest ei tule kõne alla, kuid skisofreenia tüüpnähud on siiski olemas, räägitakse diferentseerumata skisofreeniast. Tänapäevalarvatakse sellesse rühma suur osa patsientidest. 

Residuaalne ehk jääkskisofreenia

Skisofreeniat saab diagnoosida ka häire hilises staadiumis. Sel juhul ei avaldu tüüpilised haigusnähud tähelepanuäratava tugevusega, vaid vaibunult. Patsiendil esineb siiski negatiivseid sümptomeid. Residuaalset skisofreeniat põdev haige on tüüpilisel juhul enesessetõmbunud, ükskõikne ja passiivne, emotsioonid on tuimemenud ja mõtlemine kergelt ebaloogiline või hajevil.

Muud skisofreeniavormid

Varem nimetati niisuguseid skisofreense psühhoosi vorme, mis ei vastanud skisofreenia kriteeriumidele ja mille iseloomu peeti kergemaks, latentseks skisofreeniaks, pseudoneurootiliseks või piiriskisofreeniaks. Kaasajal on nende mõistete kasutamisest hoidutud, sest nende alla mahutati igasuguseid isiksusehäireid. 

Skisofreenia kliinilised tunnused on indiviiditi erinevad. Sageli muutuvad need aja jooksul samalgi inimesel. Skisofreeniale on iseloomulikud teatud tajumis- mõtlemisprotsessi- ja käitumis- ja tundeeluhäiretega kaasnevad sümptomid. Lisaks tüüpilistele sümptomitele esineb skisofreeniasse haigestunutel tihti toimetulekuprobleeme ühes või teises valdkonnas, nagu näiteks inimsuhted, töö, õpingud või isegi enese eest hoolitsemine. Patsiendi töövõime langeb tavaliselt haigestumiseelsest tasemest madalamale. Traditsiooniliselt on skisofreenia sümptomeid jaotatud nn positiivseteks, “produktiivseiks” sümptomeiks, mille all mõistetakse normaalsete psüühiliste funktsioonide häirumist, ja nn negatiivseiks sümptomeiks, mis tähendavad normaalsete psüühiliste funktsioonide nõrgenemist või puudumist. Positiivsed sümptomid on hallutsinatsioonid, luulumõtted, laialivalguv kõne ja sihitu käitumine. Negatiivsete alla kuuluvad kõnevaegus, apaatia, anhedoonia ja emotsionaalsete reaktsioonide tuimenemine.

Skisofreenia

Skisofreenia on enamasti noores täiskasvanueas algav raske, psühhooside hulka kuuluv psüühikahäire. See on üks tõsisemaid ja komplitseeritumaid inimkonda ohustavaid haigusi, mille rohkeid etioloogilisi tegureid veel küllaldaselt ei tunta. 

Skisofreenia algab järsku või järk-järgult. Haiguse diagnoosimine eeldab vähemalt kuukuulist või ühekuulist kestust ja äge staadium ühekuulist haigusnähtudega perioodi. Skisofreenia sümptomid mõjutavad kognitiivseid ja emotsionaalseid funktsioone ja käitumist. Tüüpilised haigusnähud on luulumõtted, meelepetted, sihipäratu kõne ja käitumine, ning nn negatiivsed sümptomid, nagu emotsioonide tumenemine, kõne vaesumine ja tahteaktiivsuse langus. Paljude patsientide sümptomid muutuvad elu jooksul. Skisofreeniast võib paraneda, kuid see võib kujuneda ka krooniliseks. Suuremal osal patsientidest esineb haigusnähte hulk aastaid või ka aastakümneid. 

Et skisofreenia on enamasti krooniline häire, millega kaasneb oluline töö- ja toimetulekuvõime langus, on sellega seotud väga suured kulutused. Skisofreenia põhjustatud kahju ei ole ainult rahaline, vaid ka psühholoogiline ja sotsiaalne, puudutades peale patsiendi ka tema peret ja kogu ühiskonda. 

Sõna sikisofreenia on alati kasutatud ettevaatlikult. Peaaegu kõik juhud, kui see diagnoos on pandud, on tõepoolest vastanud skisofreenia tingimustele. Valedel alustel pandud skisofreeniadiagnoose peaaegu ei ole ilmunud, kuid õige diagnoos ja ravi alustaminevõivad seetõttu hilineda - soovitakse vältida skisofreeniaga kaasnevat raske haiguse silti. Alates 1996. aastast kehtiv haiguste klassifikatsioon kirjeldab skisofreenia rühmas häireid, millele on iseloomulikud fundamentaalsed mõtlemis- ja tajumishäired ning emotsionaalsete reaktsioonide inadekvaatsus või tuimenemine. Selles kirjelduses kuuluvad skisofreenia juurde veel mõtete kajamine, ülekandumine, äravõtmine ja levimine, väärtaju- ja mõjutuselamused, passiivsus, kuulmishallutsinatsioonid ning mõtlemishäired ja negatiivsed sümptomid. Skisofreeniat on alati jagatud alavormideks, mis on paranoidne, hebefreenne, katatoonne, diferentseerimata (atüüpiline), residuaalne, lihtne, muu täpsustatud ja täpsustamata skisofreenia ning skisofreenia järeldepressioon. Skisofreniformne häire kuulub skisofreeniavormi “muu täpsustatud skisofreenia” alla. 

Paranoidne skisofreenia

Sellele vormile on iseloomulik mõtete keskendumine ühele või mitmele luulule või sagedased kuulmishallutsinatsioonid. Enamasti on tegemist patsiendiga, kellel on jälitamis- või tagakiusamisluul. Sellesse vormi haigestutakse tüüpiliselt alles täiskasvanuna ja haige töövõime säilib üldiselt paremini kui teiste skisofreeniavormide korral. Seetõttu on paranoilist skisofreeniat põdevad patsiendid tavaliselt perekonnainimesed ja käivad tööl. Mõned näivad kartlike ja vahel ka ähvardavatena. 

Hebefreenne skisofreenia

Selle skisofreeniavormi korral on esiplaanil seosetu kõne ja käitumine ning emotsionaalsete reaktsioonide tuimenemine või inadekvaatsus. Haigestutakse teiste vormidega võrreldes nooremas eas. Patsiendi sihitus viib kergesti lapselikult läbimõtlematu käitumise ja taandarenguni, tihti kaasneb halb prognoos. Oma üliaktiivsuse ja pidurdamatu käitumisega jätavad patsiendid otsekohe tugevasti häirunud mulje. 

Katatoonne skisofreenia

Skisofreenia katatoonse vormi esinemissagedus on tänapäeval vähenenud. Seda iseloomustavad psühhomotoorsed häired, mis võivad ulatuda äärmusest äärmusesse. Motoorsed sümptomid on katatoonne katalepsia või stuupor, motoorne rahutus, jäikus, negativism ja autism, manerism, veidrad näoilmed ja kehaasendid. Katatoonse rahutuse või stuupori domineerimise korral vajab patsient intensiivset arstiabi ja jälgimist, vältimakskurnatust ja nälgimist.

Diferentseerumata skisofreenia

Kui ükski ülalnimetatud vormidest ei tule kõne alla, kuid skisofreenia tüüpnähud on siiski olemas, räägitakse diferentseerumata skisofreeniast. Tänapäevalarvatakse sellesse rühma suur osa patsientidest. 

Residuaalne ehk jääkskisofreenia

Skisofreeniat saab diagnoosida ka häire hilises staadiumis. Sel juhul ei avaldu tüüpilised haigusnähud tähelepanuäratava tugevusega, vaid vaibunult. Patsiendil esineb siiski negatiivseid sümptomeid. Residuaalset skisofreeniat põdev haige on tüüpilisel juhul enesessetõmbunud, ükskõikne ja passiivne, emotsioonid on tuimemenud ja mõtlemine kergelt ebaloogiline või hajevil.

Muud skisofreeniavormid

Varem nimetati niisuguseid skisofreense psühhoosi vorme, mis ei vastanud skisofreenia kriteeriumidele ja mille iseloomu peeti kergemaks, latentseks skisofreeniaks, pseudoneurootiliseks või piiriskisofreeniaks. Kaasajal on nende mõistete kasutamisest hoidutud, sest nende alla mahutati igasuguseid isiksusehäireid. 

Skisofreenia kliinilised tunnused on indiviiditi erinevad. Sageli muutuvad need aja jooksul samalgi inimesel. Skisofreeniale on iseloomulikud teatud tajumis- mõtlemisprotsessi- ja käitumis- ja tundeeluhäiretega kaasnevad sümptomid. Lisaks tüüpilistele sümptomitele esineb skisofreeniasse haigestunutel tihti toimetulekuprobleeme ühes või teises valdkonnas, nagu näiteks inimsuhted, töö, õpingud või isegi enese eest hoolitsemine. Patsiendi töövõime langeb tavaliselt haigestumiseelsest tasemest madalamale. Traditsiooniliselt on skisofreenia sümptomeid jaotatud nn positiivseteks, “produktiivseiks” sümptomeiks, mille all mõistetakse normaalsete psüühiliste funktsioonide häirumist, ja nn negatiivseiks sümptomeiks, mis tähendavad normaalsete psüühiliste funktsioonide nõrgenemist või puudumist. Positiivsed sümptomid on hallutsinatsioonid, luulumõtted, laialivalguv kõne ja sihitu käitumine. Negatiivsete alla kuuluvad kõnevaegus, apaatia, anhedoonia ja emotsionaalsete reaktsioonide tuimenemine.