Teemad

Lastepsühhiaatria
Neljapäev, 25. apr

Imiku-uuringud on viimaste aastakümnete jooksul märgatavalt täpsustunud ja selgitanud pilti väikelaste psüühilistest häiretest. 

Tundeeluhäired

Lapse tundeeluhäirete põhitunnuseks on tugev ärevus, mis alati ei ilmne samal viisil kui täiskasvanutel. Lastel võib esineda samasuguseid ärevuse baasil tekkinud häireid kui täiskasvanutelgi, kuid peale nende esineb eriti lapsepõlvega seotud tundeeluhäireid. Laste sagedasemad hirmud liigitatakse samasse rühma kui täiskasvanute hirmusümptomid. Need on nt avalike kohtade na sotsiaalsete olukordade kartus. Lapseea hirmu-ärevusseisundid on selgelt seotud lapse arengutasemega, kuid sümptomid on siiski harilikust tugevamad. Üksikud hirmud on lastel suhteliselt tavalised. Need on väga tihti sündinud konkreetses olukorras ja viivad teatud situatsiooni vältimiseni. Ärevusseisundi all kannatavad lapsed väljendavad omaärevust üsna avalikult. Nad võivad olla häbelikud ja takerduvad, emotsionaalselt ebaküpsed ja tugevasti vanematest sõltuvad. Neil on tihti hirm perekonna või vanemate kaotuse või surma ees. Unehäiretest esineb sageli magamajäämisraskust, samuti on tavalised õudusunenäod. Lapse ärevusega kaasneb sageli somaatilisi sümptomeid nagu peavalu, kõhuvalu, kõhulahtisus ja oksendamine, peapööritus ja higistamine. Rahutus ja pinge kuuluvad lapse ärevusseisundi sümptomite hulka. 

Lapsele iseloomulik ärevusseisund on lahutamiskartus. Häirele on iseloomulik arengutasemele mittevastav ja ülemäärane ärevus, mille põhjustab kodust või lähedastest inimestest lahusolek. Häirega kaasnevad märgatavad raskused sotsiaalsetes tegevustes. Muud lapseea stresshäired on mh lapse foobiad, lapse sotsiaalfoobiad ja rivaalsushäire. 

Depressioon

Lapseea depressiooni on viimastel aastakümnetel palju uuritud. Varem oli see pikka aega tõrjutud valdkond nii uurimises kui ka diagnostikas. Lapseea depressioon võib avalduda ilmingutena, sümptomitena, sündroomina ja häirena. Dperessiooni ilming on lühiajaline mööduv kurbuse tunne, kurb meeleolu, mis väljendub ilmeis ja miimikas, liikuvuse vähenemises ning kontaktidest tagasitõmbumises, näiteks olukordades, kus ema jätab lapse hetkeks üksi. Laps muutub siis tihti tõsiseks, lõpetab mängimise hetkeks, ja võib hakata nutma. Olukord paraneb kiiresti, kui ema tagasi tuleb. Ilmingu ja sümptomi vahelist piiri on raske määratleda. Depressioonisündroomi puhul on sümptomite esinemine pikajaline ja intensiivne, kuid ajuti võib esineda sümptomiteta perioode. Lastel esinevad analoogsed üldised sümptomid nagu täiskasvanutelgi depressiooni puhul. 

Hüperkineetilised häired

Hüperkineetilised häired algavad enamasti enne kooliiga. Nende puhul on peamiseks tunnuseks raskus keskenduda ja olla tähelepanelik. Motoorikahäired, nt hüperaktiivsus ning käitumis- ja impulsikontrollihäired, on tavalised. Tavalised kasutuselolevad lühendid on ADD ja ADHD, mis viitavad nii tähelepanu kui motoorikaga seotud häiretele. Bioloogilise eelsoodumuse kõrval mõjutavad häire ilmnemist mitmed psühhosotsiaalsed tegurid. Hüperkineetiliste häirete sümptomid võib jaotada järgmiselt: keskendumisprobleemid, hüperaktiivsus, impulsiivsus. Igas rühmas on mitmeid sümptomeid, mis sisuliselt on peaaegu samasugused nii ICD-10 kui ka DSM-IV klassifikatsioonis. Häire taustalt võib leida mh kesknärvisüsteemikahjustusi ning geneetilisi ja neurokeemilisi tegureid.

Lastepsühhiaatria

Imiku-uuringud on viimaste aastakümnete jooksul märgatavalt täpsustunud ja selgitanud pilti väikelaste psüühilistest häiretest. 

Tundeeluhäired

Lapse tundeeluhäirete põhitunnuseks on tugev ärevus, mis alati ei ilmne samal viisil kui täiskasvanutel. Lastel võib esineda samasuguseid ärevuse baasil tekkinud häireid kui täiskasvanutelgi, kuid peale nende esineb eriti lapsepõlvega seotud tundeeluhäireid. Laste sagedasemad hirmud liigitatakse samasse rühma kui täiskasvanute hirmusümptomid. Need on nt avalike kohtade na sotsiaalsete olukordade kartus. Lapseea hirmu-ärevusseisundid on selgelt seotud lapse arengutasemega, kuid sümptomid on siiski harilikust tugevamad. Üksikud hirmud on lastel suhteliselt tavalised. Need on väga tihti sündinud konkreetses olukorras ja viivad teatud situatsiooni vältimiseni. Ärevusseisundi all kannatavad lapsed väljendavad omaärevust üsna avalikult. Nad võivad olla häbelikud ja takerduvad, emotsionaalselt ebaküpsed ja tugevasti vanematest sõltuvad. Neil on tihti hirm perekonna või vanemate kaotuse või surma ees. Unehäiretest esineb sageli magamajäämisraskust, samuti on tavalised õudusunenäod. Lapse ärevusega kaasneb sageli somaatilisi sümptomeid nagu peavalu, kõhuvalu, kõhulahtisus ja oksendamine, peapööritus ja higistamine. Rahutus ja pinge kuuluvad lapse ärevusseisundi sümptomite hulka. 

Lapsele iseloomulik ärevusseisund on lahutamiskartus. Häirele on iseloomulik arengutasemele mittevastav ja ülemäärane ärevus, mille põhjustab kodust või lähedastest inimestest lahusolek. Häirega kaasnevad märgatavad raskused sotsiaalsetes tegevustes. Muud lapseea stresshäired on mh lapse foobiad, lapse sotsiaalfoobiad ja rivaalsushäire. 

Depressioon

Lapseea depressiooni on viimastel aastakümnetel palju uuritud. Varem oli see pikka aega tõrjutud valdkond nii uurimises kui ka diagnostikas. Lapseea depressioon võib avalduda ilmingutena, sümptomitena, sündroomina ja häirena. Dperessiooni ilming on lühiajaline mööduv kurbuse tunne, kurb meeleolu, mis väljendub ilmeis ja miimikas, liikuvuse vähenemises ning kontaktidest tagasitõmbumises, näiteks olukordades, kus ema jätab lapse hetkeks üksi. Laps muutub siis tihti tõsiseks, lõpetab mängimise hetkeks, ja võib hakata nutma. Olukord paraneb kiiresti, kui ema tagasi tuleb. Ilmingu ja sümptomi vahelist piiri on raske määratleda. Depressioonisündroomi puhul on sümptomite esinemine pikajaline ja intensiivne, kuid ajuti võib esineda sümptomiteta perioode. Lastel esinevad analoogsed üldised sümptomid nagu täiskasvanutelgi depressiooni puhul. 

Hüperkineetilised häired

Hüperkineetilised häired algavad enamasti enne kooliiga. Nende puhul on peamiseks tunnuseks raskus keskenduda ja olla tähelepanelik. Motoorikahäired, nt hüperaktiivsus ning käitumis- ja impulsikontrollihäired, on tavalised. Tavalised kasutuselolevad lühendid on ADD ja ADHD, mis viitavad nii tähelepanu kui motoorikaga seotud häiretele. Bioloogilise eelsoodumuse kõrval mõjutavad häire ilmnemist mitmed psühhosotsiaalsed tegurid. Hüperkineetiliste häirete sümptomid võib jaotada järgmiselt: keskendumisprobleemid, hüperaktiivsus, impulsiivsus. Igas rühmas on mitmeid sümptomeid, mis sisuliselt on peaaegu samasugused nii ICD-10 kui ka DSM-IV klassifikatsioonis. Häire taustalt võib leida mh kesknärvisüsteemikahjustusi ning geneetilisi ja neurokeemilisi tegureid.