.jpg)
ka Vastsündinu ikterus;
Hüperbilirubineemia
Icterus neonatorum; Hyperbilirubinaemia neonatorum (ld.k)
Jaundice (ingl.k)
Seletus
Vastsündinu kollasus on tingitud bilirubiini hulga suurenemine veres.
Ülevaade
Umbes 60 % enneaegsetest (sündinud enne 37. rasedusnädalat) ja ligi 20 % ajalistest vastsündinutest areneb esimesel elunädalal märgatav naha kollasus.
Kui vastsündinu nahk muutub kollaseks enne 24 tunni möödumist alates sünnist, on enamasti tegemist haigusega. Kuni kahe nädala vältel alates tedisest elupäevast esineb aga normaalne nahakollasus.
Õigeaegse raviga möödub haigus hästi.
Füsioloogiline ehk normaalne kollasus tekib vanuses 24 tundi kuni 14 päeva.
Vere punaliblede hulk sünnil on suur, samuti on punavereliblede eluiga tavalisest mõnevõrra lühem. Seega tuleb vastsündinu maksal taluda 2-3 korda suuremat koormust kui looteperioodil, et punaliblede lagunemisel vabanevat bilirubiini ehk organismist väljutada. Asjaolu, et mõnedel muidu tervetel ja normaalsetel vastsündinutel areneb nn. füsioloogiline ikterus ja teistel mitte, ongi tingitud eelkõige maksa erinevast bilirubiini väljutusvõimest.
Kollasust võivad põhjustada veel põletik (soodustab punaliblede lagunemist), liigveresus ehk polütsüteemia ja mõned haruldased haigused.
Kui kollasus on tekkinud esimese elupäeva jooksul, võib selle põhjuseks olla reesuskonflikt ehk reesussobimatus või grupikonflikt ehk AB0-sobimatus.
Kui ikterus püsib üle 3-4 nädala, tuleb lapsi põhjalikumalt uurida. Mõnikord on selle põhjuseks nn. rinnapiimakollasus. Arvatakse, et nende emade piimas on tavalisest rohkem vabu rasvhappeid, mis kaudselt takistavad bilirubiini väljutamist organismist. Selline kollasus taandub iseenesest mõne kuu möödudes.
Harvem on pikaajaline kollasus põhjustatud maksa või sapiteede haigustest.
Sümptomid ehk avaldumine
Füsioloogilise ikteruse sümptomiks on naha muutumine kollaseks. Kollasuse kõrgpunkt on tavaliselt 3.-6. elupäeval ajalistel, 6.-10. elupäeval enneaegsetel lastel.
Maksa ja sapiteede haiguste puhul esinevad veel hele väljaheide ja tume uriin ning maksa ja põrna suurenemine.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Vereanalüüsist määratakse bilirubiini sisaldus, mille järgi valitakse ravimeetod. Samast verest määratakse ka hemoglobiini, et hinnata võimalikku verevaeguse teket punaliblede lagunemise järgselt.
Lisaks määratakse nii ema kui lapse veregrupp ja lapsel veres antikehade olemasolu.
Ravivõimalused
Esimene ja efektiivne ravimeetod on fototeraapia ehk valgusravi. Sinise valguse toimel tekib nahas bilirubiini selline vorm, mis eritub kergesti soole ja neerude kaudu ja ei ole mürgine. Fototeraapiat tehakse nii kaua, kuni bilirubiini tase on püsivalt madal. Fototeraapia ajaks pannakse laps kuvöösi ehk inkubaatorisse, milles hoitakse lapsele sobivat temperatuuri ja niiskust, samuti saab seal last hästi jälgida valgusravi ajal sageli tekkiva nahakuivuse ja vedelikukao suhtes.
Raske sünnipuhuse või esimesel elupäeval kiirelt süveneva ikteruse põhjuseks on peaaegu alati grupi- või reesuskonflikt. Kui lapse bilirubiinitase on väga kõrge või selle tõus väga kiire, ei piisa ainult fototeraapiast. Selliste laste raviks kasutatakse verevahetust, mis vähendab nii emalt saadud antikehade hulka kui ka bilirubiini sisaldust lapse veres. Lapse nabaveeni viiakse spetsiaalne voolik ehk nabakateeter ning väikeste koguste kaupa vahetatakse ca 80 % lapse ringlevast verest. See protseduur viiakse samuti läbi kuvöösis.
Prognoos
Prognoos sõltub bilirubiini tasemest. Ilma ravita tõuseb selle sisaldus kõrgele, ta koguneb kudedesse ja võib jõuda ka närvisüsteemi. Ajule on bilirubiin toksiline, tekitades ajukahjustuse, mida nimetatakse tuumikteruseks ehk bilirubiinentsefalopaatiaks.
Õigeaegse raviga aga taandub kollasus tavaliselt probleemideta.
Ennetamine
Füsioloogilise ikteruse ennetamisel on olulisel kohal vastsündinu piisav toitmine, mis kiirendab soole tööd ja seega ka bilirubiini väljaviimist. Sageli ei ole füsioloogilise ikteruse ennetamine võimalik.
Reesuskonflikti ennetamiseks süstitakse emale esimese sünnituse järgselt anti-D-immunoglobuliini ainet, mis takistab reesuspositiivsete punaliblede vastaste antikehade teket. Sel juhul ei teki antikehasid ja reesuskonflikti ka järgneva raseduse puhul.
