Haigused

ka akromatopsia;
daltonism
Colour blindness (ingl.k)

Seletus
Värvipimeduseks nimetatakse haigust, mille korral ei suuda inimene eristada teatud värve, sagedamini rohelisi ning punaseid toone.

Ülevaade
Värvipimedus on eriti levinud haigus eurooplastel (ca 8% meestest) ning väga haruldane aafriklastel ning asiaatidel.
See on X-kromosoomiga päritav haigus, mis esineb seetõttu valdavalt meestel.
Enamasti on värvipimedus kaasasündinud, harvem tekib traumade, silma võrkkesta ning nägemisnärvi haiguste korral tüsistusena.
Kaasasündinud värvipimedust ravida ei saa. Omandatud juhtudel ravitakse seda põhjustanud haigust.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Silmamuna taga paikneb silma võrkkest ehk reetina. Võrkkestas on peamiselt kahte liiki rakke, mis osalevad nägemisprotsessis: kepikesed ning kolvikesed. Viimased on tundlikud värvide suhtes ning eristatakse omakorda punaseid, rohelisi ning siniseid kolvikesi. Erinevad kolvikesed reageerivad erineva lainepikkusega valgusele (punane-roheline-sinine).

Kõige sagedamini esineb puna-rohelist värvipimedust, mis tähendab, et inimesel on raskusi punaste ning roheliste toonide eristamisega ehk tal on liiga vähe vastavaid kolvikesi või on nede töövõime langenud.
Enamjaolt on värvipimedus kaasasündinud haigus, mis pärandub X-kromosoomi vahendusel. Seetõttu haigestuvad sagedamini mehed (naistel on kaks X-kromosoomi ning kui üks neist kannab haigust, siis teine on tavaliselt terve ja seega haigus ei avaldu; meestel on üks X- ja üks Y-kromosoom).
Värvipimedus võib avalduda väga erinevate vormide ning raskusastmetega.

Sümptomid ehk avaldumine

Enamikul värvipimedatest isikutest on siiski see haigus vähehäiriv. Olenevalt värvipimeduse vormist on häiritud erinevate värvide nägemine/eristamine:
Näiteks protanoopia korral (punase-rohelise värvipimeduse vorm) ei suuda inimene eristada rohelist ja sinist ning punast ja violetset värvi ehk kui neid värve näidata talle koos (kõrvuti), siis näeb ta neid ühtlase hallina.
Deuteranoopiaga (roheliste kolvikeste puudus) isik ei suuda eristada oranže, rohelisi, pruune ja kahvatu-punaseid toone.

Kui värvipimedus on omandatud (trauma või haiguse tõttu), siis võivad esineda ka muud ilmingud vastavalt põhjusele.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Värvipimedust saab diagnoosida vastavate jooniste/piltide alusel. Piltidel on segatud erinevaid värve ning moodustatud neist teatud kujundid, mida normaalse nägemisvõimega inimene suudab eristada.
Olenevalt sellest, milliste värvide kombinatsioonidest isik kujundit üles ei leia, määrataksegi värvipimeduse alatüüp.
Kõige sagedamini puutuvad inimesed nende testidega kokku silmaarsti juures ennem autojuhilubade saamist.

Ravivõimalused

Kaasasündinud värvipimedust ravida ei saa. Omandatud juhtudel ravitakse seda põhjustanud haigust/traumat.

Prognoos

Enamjaolt on siiski tegemist kergete värvipimeduse vormidega, mis ei põhjusta igapäevaelus inimesele probleeme. Vahel peab loobuma teatud ametist, mis nõuab täpset värvide eristamist (piloodid, autojuhid jt).

Ennetamine

Värvipimedust ennetada ei saa.