Haigused ja seisundid

Varikotseele

ka seemneväädi veenilaiendid
Varicocele (lad.k.)
Varicocele (ingl.k.)

Selgitus
Varikotseeleks nimetatakse seemneväädi veenide ebanormaalset laienemist. 

Ülevaade
Vasakpoolne varikotseele on sagedasem, esinedes umbes 15%-l täiskasvanud meestest. Parempoolne varikotseele esineb harva, seda on kirjeldatud vaid 2%-l ja viitab alumise õõnesveeni kompressioonile või sulgusele (näiteks kasvaja või trombi tagajärjel). Varikotseele olulisus seisneb tema seoses infertiilsusega ehk viljatusega.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Varikotseele põhjuseid on mitmeid. Sagedamini on varikotseele põhjuseks kas munandiveeni kaasasündinud anatoomiline eripära või veeniklappide puudulikkus, kuid põhjuseks võib harvadel juhtudel olla ka neerukasvaja. Seoses varikotseelega võib kahjustuda ka mehe viljakus.

Sümptomid ehk avaldumine

Kaebusi põhjustab vaid suur varikotseele. Vastava poole munandikotis tekib venitava iseloomuga valu, mis võib kiirguda ka kubemepiirkonda. Vahel harva lisandub laienenud veenidesse põletik, mille korral suureneb valu veelgi ja lisandub munandikoti turse. Enamasti varikotseele vaevusi ei põhjusta ja avastatakse kas profülaktilisel läbivaatusel või mõne muu haigusseisundi põhjuse uurimise käigus.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Diagnoosimise juures on kõige olulisem läbivaatus. Laienenud veenid on läbi munandikoti seina püstiasendis hästi tunda. Piltlikult kirjeldatakse laienenud veenidega munandikotti katsumisel ka kui "ussidega täidetud kotti".

Ravivõimalused

Ravi on vajalik juhtudel kui on tegemist kaasuvalt fertiilsusega seotud häiretega või kui esineb kaebusi põhjustav varikotseele. Varikotseele ravi on peamiselt kirurgiline. Olenevalt varikotseele põhjusest suletakse vastav munandiveen või vajadusel lisaks ka munandiarter.

Prognoos

Õige operatsioonimeetodi korral on haiguse taastekkimine harv ja prognoos hea. Paraneb spermatotsüütide ehk meessugurakkude küpsemine ja suureneb viljastamisvõime.

Ennetamine

Efektiivset varikotseele ennetusmeetodit enamasti ei ole.

Kasutatud kirjandus

1. Velgre T, “Uroloogia” Tallinn 1979
2. MacFarlane M T, “Urology” 2nd ed. Williams&Wilkins 1995
3. Tanagho E A, “Smith’s General Urology” 15th ed. McGraw-Hill 2000