Haigused ja seisundid

Uveiit

Uveitis (lad.k)
Uveitis (ingl.k)

Seletus
Põletik, mis haarab silma vikerkesta ehk iirist, ripskeha ja silma soonkesta.

Ülevaade
Uveiit on koondnimetus, mille alla kuuluvad mitmesugused põletikud, mis haaravad uveat – iirist, ripskeha ja soonkesta. Uvea ülesandeks silmas on võrkkesta varustamine verega. Uveiit tekib enamasti 20.-50. aasta vanustel inimestel.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Uveiiti jagatakse paiknemise järgi kolmeks:
• eesmine uveiit (sünonüümid: iriit, iridotsükliit),
• intermediaalne ehk vahepealne uveiit,
• tagumine uveiit (sünonüümid: retiniit, koroidiit ja nägemisnärvi neuriit).
Esineb veel neljas tüüp, difuusne uveiit, mille puhul on haaratud uvea kogu silma ulatuses.

Uveiidi täpsed tekkepõhjused on teadmata, kuid on välja selgitatud, et selle teke on seotud immuunsüsteemiga. Uveiit on seotud ka herpese-, toksoplasmoosi infektsiooniga, samuti süüfilisega.
Arvatakse, et nende haiguste vastu tekkinud antikehad ärritavad uveat ning seeläbi tekib põletik. Need on haigused, kus organism hakkab iseenda vastu võitlema – näiteks reumatoidartriit, erütematoosne luupus või anküloseeriv spondüliit.
Uveiit võib tekkida ka traumajärgselt.
Põletiku tagajärjel võivad võrkkestale tekkida armid, mis teevad võimatuks valgussignaalide saatmise ajju. Kui selline arm tekib kollatähnile, kaotab inimene tsentraalse ehk terava nägemise ning on võimeline eristama vaid varjusid.

Sümptomid ehk avaldumine

Haaratud on enamasti üks silm. Haigus hakkab äkki ning sümptoomid tekivad väga kiiresti.
 Eesmine uveiit annab kõige rohkem sümptoome. Nendeks on punetus, sügelemine, tugev valu, valguskartus ja nägemisteravuse halvenemine. Iirise ümber tekib väikeste veresoonte laienemisest punetav ring ja pupill muutub kitsaks. Samuti võib inimene näha silme ees hõljuvaid täpikesi.

 Intermediaalse ja tagumise uveiidi puhul on ainsateks sümptoomideks nägemishäire. Sageli näeb inimene silme ees ka lendlevaid täpikesi, mis on klaaskeha vedelikus hõljuvad kokku kleepunud rakukogumikud.

 Kui põletikust on haaratud ka nägemisnärv, kaob osa nägemisväljast – inimesele jääb mulje, et osa silmast on kinni kaetud.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Vaatlus. Pupill on kitsas, iirise ümbrus punetab.
Nägemisteravuse uurimine. Selleks on spetsiaalsed tabelid. Uveiidi puhul on nägemisteravus vähenenud.
Uurimine pilulambiga. Pilulamp on mikroskoobiga varustatud seadeldis, mis võimaldab uurida peaaegu kogu silma. Selle abil saab näha muutusi läätses, klaaskehas ja võrkkestal. Uveiidi puhul on näha klaaskehas hõljuvad osakesed, mis on põletiku tõttu eraldunud.

Ravivõimalused

Raviks kasutatakse hormooni sisaldavaid silmatilku või -salvi, samuti pupilli laiendavaid silmatilku. Hormooni kasutatakse selleks, et alla suruda põletikku. Algul tilgutatakse hormooni silma väga sageli, vahel isegi iga tunni aja tagant, kuni põletik on taandunud. 
Pupilli laiendatakse selleks, et pupilli serv läätsest eemale liiguks – siis ei teki läätse ja iirise vahele armkude.
Valu leevendamiseks võib silmale teha sooja kompressi või kasutada valuvaigistavaid silmatilku.

Mõnikord võib põletik olla nii äge, et see ei allu ravile kortikoidhormoonidega. Sel juhul süstitakse hormooni silma ümbrusesse.
Kindlasti tuleb ravida kaasuvat nakkus- või autoimmuunhaigust.
See, millist ravi kasutada, otsustatakse iga inimese puhul individuaalselt. Korduvate atakkide puhul mõjub enamasti sama ravi, mis esimese korral – aitavad alati samad meetodid.

Prognoos

Ilma õigeaegse ja korrektse ravita võib jäädavalt kaotada nägemise. Uveiidi järgselt võib tekkida ka mõni muu silmahaigus, näiteks katarakt, võrkkesta irdumine, glaukoom, kollatähni turse või võrkkesta, nägemisnärvi või iirise põletikujärgne läbikasvamine uute veresoontega, mis häirivad nende silmaosade tööd ja seega ka nägemist.
Sageli muutub uveiit krooniliseks, st esimesele atakile järgnevad teisedki. Iga atakki tuleb aga ravida, kuna iga kord on suur oht kaotada nägemine. 

Ennetamine

Uveiidi tekke riski vähendab sellega seotud haiguste korralik ravi.