Haigused ja seisundid

Tulareemia

Tularemia (ingl.k)

Selgitus
Närilistel esinev nakkushaigus, mida põhjustab organism nimega Francisella tularensis ning mis inimestele kandub sagedamini kontaktil haige looma või puugi vahendusel.

Ülevaade
Kõige sagedamini haigestuvad jahimehed, kes puutuvad palju kokku loomadega. Inimeselt inimesele nakkus ei levi.
Iseloomulik on hästi piirdunud paisete tekkimine nakkuse sisenemise kohtadesse - nahal, silmas ja lümfisõlmede põletik ning suurenemine. Mõne aja jooksul paised haavanduvad, kaasneb põletik, palavik ning peavalu. Raskematel juhtudel tekib kopsupõletik, mis halvendab paranemisprotsessi.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Haigus vallandub juba väga vähese bakterite hulga sattumisel organismi. Tekitajad tungivad organismi naha või limaskestade kaudu, harvem ka sissehingatava õhu vahendusel.
Pisikud hakkavad paljunema ning tekitavad ümbritsevate kudede põletiku.
Nakkuskoldesse liiguvad spetsiaalsed inimese immuunsüsteemi rakud, mille ülesandeks on haigustekitaja endasse neelata ning seejärel hävitada. Tulareemiatekitaja on aga võimeline elama ka raku sees, mistõttu organism ei saa teda hävitada.
Kõige selle tulemusena tekib nakkuse sissetungimise kohta sõlmjas moodustis, mis sügeleb. Mõne aja jooksul sõlm haavandub ning bakterid levivad edasi lähimatesse lümfisõlmedesse, mis seetõttu suurenevad. Vere kaudu läheb infektsioon edasi ka siseelunditesse

Sümptoomid ehk avaldumine

Sümptoomid ilmnevad 3-5 ööpäeva möödumisel peale nakkuse saamist.
Tekib palavik, peavalu, iiveldus ja väsimus. Võib esineda ka lihasvalusid, köha, oksendamist, kurguvalu ja kõhulahtisust.
Palavik tekib siis, kui mikroorganismid satuvad verre, ja kestab ravita umbes üks kuu. 
Nahka sattunud tekitajad põhjustavad sügeleva kubla tekke, see laieneb 2-4 päeva jooksul ning asemele tekib musta põhjaga haavand. Haavandist levivad tekitajad edasi ümbruskonna lümfisõlmedesse, mille tulemusena need suurenevad ning tekivad nn buboonid ehk laatunud lümfisõlmede kogumikud. Nahakahjustused paranevad aeglaselt nädalate jooksul.
Vere kaudu levib haigustekitaja ka teistesse elunditesse (maksa, põrna). Sel juhul haiguspilt ägeneb ning inimene võib isegi surra.

Kui nakkus on sisenenud silma kaudu, tekib mädane põletik silma sidekestadel ja silma ümbritsevates lümfisõlmedes. Kaasneb ka tugev valu.

Hingamisel organismi sattunud bakterid tekitavad kopsupõletiku, mis võib meenutada kopsutuberkuloosi. Tulareemia kopsuvorm on kõige surmavam.
Võib esineda ka meningiiti ehk ajukelme põletikku. 

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Haigust diagnoositakse haiguspildi põhjal ning vereanalüüsist otsitakse antikehi, mis ilmuvad sinna paar nädalat peale infektsiooni algust.
Kopsupõletiku kahtlusel võidakse teha röntgenpilt.

Ravivõimalused

Tulareemiat ravitakse antibiootikumidega, tavaliselt tetratsükliiniga. Ravi foonil vähenevad üldsümptoomid paari päeva jooksul, nahaleid võib püsida 1-2 nädalat.

Prognoos

Ravimata juhtudel on suremus umbes 30%, ravi puhul vähem kui 1%. Ilma ravita võivad sümptoomid kesta mitu kuud.
Tulareemia läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse. 

Ennetamine

Oluline on vältida verdimevate putukate hammustusi. Inimesed, kellel on suurem risk haigestuda tulareemiasse (jahimehed, loomaarstid), peaksid hoolikalt ennast jälgima ning esimeste sümptoomide ilmnemisel varakult arsti poole pöörduma.