Haigused ja seisundid

Transplantaadi äratõuge

ka siirdatud organi äratõukereaktsioon
Tissue rejection (ingl.k)

Selgitus
Transplantaadi äratõukereaktsioon on olukord, kus siirdatud organi või koe ning isiku kudede vahel tekib sobimatus ehk immuunreaktsioon ning organism ei võta uut organit omaks.

Ülevaade
Organite ning kudede siirdamine on levinud meetod krooniliste mitteparanevate haiguste ravis. Kõige sagedamini siirdatakse neerusid, harvem luuüdi, maksa ning teisi organeid.
Levinuim koe siirdamine on näiteks vereülekanne, mis on meditsiinilises praktikas laialdaselt kasutatav.
Tänu järjest täienevatele teadmistele ning laboratoorsetele võimalustele uuritakse siirdatava koe ning seda vastuvõtva isiku mitmeid näitajaid hoolikalt enne siirdamist. Seetõttu on äratõukereaktsioone järjest vähem, kuid 100%-list sobivust ei ole kunagi võimalik ette määrata.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Inimorganismis olev immuunsüsteem kaitseb meid kahjulike mõjude ehk antigeenide eest. Antigeednideks võivad olla nii viirused, bakterid, kasvajarakud, toksiinid ehk mürgid kui ka võõrad koed (näiteks siirdatud organid). Immuunsüsteem nn. eristab „oma“ ja „võõrast“. Ka näiteks allergia kujutab endast tegelikult immuunreaktsiooni.

Iga inimese immuunsüsteem ning selle teatud osad on erinevad. Seega, ilma immuunreaktsioone maha suruvate ravimiteta ei oleks kudede siirdamine praktiliselt võimalik. Samas näiteks silma sarvkesta siirdamise järgselt vastureaktsioone praktiliselt kunagi ei teki, kuna sarvkestas puuduvad veresooned ning kokkupuude võõrantigeenidega puudub.

Et viia transplantaadi äratõukevõimalus miinimumini, püütakse leida võimalikult ligilähedaste immuunmarkeritega doonor.

Sümptomid ehk avaldumine

Sümptomid olenevad sellest, milline kude või organ on siirdatud. Iseloomulikumaks avaldumiseks on siirdatud organi töö häirumine. Näiteks neerusiirdamise järgselt ei hakka uus neer tööle, uriini ei teki, jääkained kuhjuvad ning inimene vajab taas neeruasendusravi.
Südametransplantaadi äratõuge avaldub aga südamepuudulikkusena.

Kaasneda võib üldine halb enesetunne ning palavik, raske üldseisund.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Äratõukereaktsiooni diagnoosimine algab siirdatava organi töövõime kontrollimisega. Selleks võidakse kasutada vere- ja uriinianalüüsi ning muid uurimismeetodeid.
Samuti kasutatakse ultraheliuuringut, arteriograafiat (veresoonte kontrastainega uuring), kompuutertomograafilist ning teisi röntgenuuringuid.

Ravivõimalused

Ravi põhieesmärk on säilitada siirdatud organit ning saavutada selle hea töövõime. Koe siirdamise järgselt rakendatakse koheselt immuunsupresseerivat ravi, mis kestab kogu edasise elu. Seda kasutatakse ka äratõukereaktsiooni mahasurumiseks.
Lisaks võidakse kasutada suurtes annustes glükokortikoidhormoone (prednisoloon) ning spetsiaalseid antikehi.

Prognoos

Prognoos erineb. Äratõukereaktsioon võib raviga raugeda, ent võib ka progreseeruda.
Immuunsupresseeriv ravi peab toimuma kogu elu. Sellest tulenevalt võivad probleemiks osutuda ravist tingitud kõrvalmõjud ning immuunsupressioonist sagedasedmaks muutuvad infektsioonid.

Ennetamine

Äratõukereaktsiooni ennetamiseks kasutataksegi immuunsupresseerivat ravi, kuid alati ei suudeta äratõuget ära hoida.

Kasutatud kirjandus
The Merck Manual, 1992