ka kiire südame löögisagedus
Tachycardia (ld.k)
Tachycardias (ingl.k)
Seletus
Tahhükardia on südame löögisagedus > 100 korra minutis.
Ülevaade
Tahhükardiad on sagedased rütmihäired ning võivad esineda igas vanusegrupis. Olenevalt tekkepõhjustest on neid võimalik jagada kahte rühma: supraventrikulaarsed ning ventrikulaarsed. Need võivad omakorda olla tingitud lisajuhteteedest (Wolff-Parkinson-White sündroom), südame automatismi suurenemisest või taassisestusmehhanismist.
Valdavalt on tegemist paroksüsmaalsete rütmihäiretega ehk kiire südametegevus algab ning lõpeb järsult. Sageli on rütmihäirete teke seotud emotsionaalse pinge või füüsilise koormusega.
Tervel inimesel esineb füüsilisel koormusel füsioloogiline tahhükardia, mis kaebusi ei põhjusta.
Tavaliselt on südamekodade ja –vatsakeste töö koordineeritud. Seda tööd juhib elektriline impulss, mis liigub siinussõlmest atrioventrikulaarsõlme ning sealt edasi vatsakestele.
Ebanormaalselt kiire südametegevus võib olla põhjustatud erinevatest juhtesüsteemi osade (kodadest või vatsakestest) töö häiretest. Lisajuhtetee kujutab endast erutuvate kiudude lisakimpu, mis võib olla paigutunud erinevatesse juhtesüsteemi osadesse.
Tahhükardiate tekkes on mitmeid põhjusi: mitmed südamehaigused, närvisüsteemi häired, süsteemsed haigused, mürgistused jne.
Sümptomid ehk avaldumine
Kuna enamus tahhükardiaid algab äkki, siis inimene tunneb täpselt hoo algust. Pulsi kiirenemisele kuni 200 (250) korrani minutis võib eelneda ekstrasüstoleid ehk lisalööke.
Inimene muutub ärevaks ning tekib hingeldus ja ebamugavustunne.
Südametegevuse tugeval kiirenemisel võib tekkida teadvuskadu.
Erinevalt kodadest põhjustatud tahhükardiast on ventrikulaarne kiire rütm ohtlikum ning vajab kiiret esmaabi. Samuti kaasneb sellega sageli šokk.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Diagnoosimisel on esmaseks vahendiks pulsi iseloomu kindlaks tegemine. Elektrokardiogramm (südamefilm) aitab määrata kiire südamerütmi iseloomu ning võimalikku põhjust.
Kuna sageli on tahhükardiad kiiresti tekkivad ja lõppevad, ei pruugi inimene alati jõuda arsti juurde hoo ajal. Siis kasutatakse 24 tunni elektrokardiogrammi registreerimist (Holter monitooring).
Lisajuhtetee avastamiseks on kasutusel elektrofüsioloogilised uuringud (söögitoru kaudu viiakse südame kõrgusele elektrood, mille abil püütakse hinnata südame reaktsioone stimulatsioonile).
Ravivõimalused
Kergete sümptomite puhul saab inimene ise proovida end aidata näiteks Valsalva manöövriga: istudes ülakeha veidi ettepoole kaldu tuleb köhida või püüda hinge kinni hoida.
Supraventrikulaarse tahhükardia puhul on kasutusel kardioversioon või ka ravimid (verapamiil, adenosiin jt antiarütmikumid).
Ventrikulaarse tahhükardia ravi on agressiivsem: kardioversioon, lidokaiin, šoki ravi. Kui äge seisund on lahenenud, siis pikaajaliselt kasutatakse antiarütmikume, et korduvaid episoode püüda ära hoida.
Kui on tegemist lisajuhteteega, on võimalus seda katkestada kirurgilise raviga.
Prognoos
Prognoos oleneb konkreetsest tahhükardia liigist ning alluvusest ravile. Supraventrikulaarsed rütmihäired on ohutumad ning tavaliselt ravile hästi alluvad. Ventrikulaarsete häiretega on oht vatsakeste fibrillatsiooni tekkeks, mis ilma kiire ravita on surmav.
Kui on tegemist lisajuhteteega ning seda on võimalik kirurgiliselt katkestada, võib rütmihäire paraneda täielikult.
Ennetamine
Tahhükardiat ning selle põhjusi ei ole alati võimalik vältida.
Oluline on vältida stressi, liigset alkoholi, kohvi ning tubakat, kuna need kiirendavad südametegevust. Samuti tuleb korrektselt tarvitada ettekirjutatud antiarütmilist ravi.
Kasutatud kirjandus:
The Merck Manual, 1992
Harrison’s Principles of Internal Medicine, 1998
Interneti andmebaasid