Haigused

ka luues
Syphilis, lues(ld.k)
Syphilis (ingl.k)

Seletus
Üle maailma levinud ohtlik nakkushaigus, mis tavaliselt levib sugulisel teel ja kahjustab paljusid elundkondi, k.a. nahk, süda, luustik ja närvisüsteem.

Ülevaade
Süüfilis tuli Euroopasse üheaegselt Cristoph Columbusega ja levis kuninglikes õukondades, sõjaväes ning rändkaupmeeste hulgas. XX saj.-ni polnud süüfilisele mingit efektiivset ravi.
Haigestumise sagedus kasvab ja kahaneb pidevalt. Eestis tekkis haigestumuse tõus 1990-datel seoses muutustega ühiskonnas. Kõige sagedamini haigestuvad noored, võrdselt nii mehed kui naised, sagedamini intiimtöötajad (prostituudid).
Loote nakatumisel võib rasedus lõppeda iseenesliku abordiga, laps võib sündida elusalt, kuid haigustunnustega või sünnib näiliselt terve laps, kellel ilmnevad haigustunnused alles kuude või aastate pärast.

Tekkepõhjused ja-mehhanismid

Tekitajaks on mikroob Treponema pallidum. Süüfilis nakkab inimeselt inimesele otsese (tavaliselt seksuaalse) kontakti teel. Teoreetiliselt võib nakatuda ka verega, kuid doonoriverd kontrollitakse spetsiaalsete testidega, mis välistavad selle võimaluse.
Tavaliselt tungib mikroob organismi suguelundite või suu piirkonnas, levib edasi lümfisõlmedesse ja paljuneb, kuni teda on piisavalt palju, et sümptomid avalduks. Süüfilisehaige on kõige nakkavam haiguse alguses; peale 4 aastat pole nakatamine tõenäoliselt enam võimalik.

Sümptomid ehk avaldumine

Süüfilis jaotub kolme staadiumi: esmane, teisene ja kolmandane.
Esmane süüfilis. Peale 3 nädalast peiteperioodi ilmub mikroobi sisenemiskohale sõlmeke, millest tekib väike tihke haavand, mida nimetatakse esmashaavandiks. Enamasti on neid üks, vahel ka mitu. Haavandis on palju mikroobe ja see on väga nakkusohtlik. 90% esmashaavandeist esineb suguelundeil, 10% suus, pärasoole piirkonnas ja mujal. Ka lümfisõlmed suurenevad, kuid on valutud.

Teisene süüfilis. Umbes 9.-l nädalal algab teisene staadium. Treponeemid levivad üle kogu keha –süüfilis muutub süsteemseks.  Teisese süüfilise haiguspilt on väga varieeruv. Püsib lümfisõlmede suurenemine, võib esineda löövet nii nahal kui limaskestadel. Lööve on tavaliselt laiaulatuslik ja sisaldab rohkelt haigustekitajaid.
Kehale, otsmikule ja jäsemetele võivad tekkida väikesed laigud, mida nimetatakse roseoolideks, aga vahel kujuneb hoopis sõlmeline lööve (nt.”Veenuse kroon” otsmikul).
Suguelunditel võivad sõlmed kasvada küllalt suureks, neid nimetatakse laiadeks kondüloomideks ning on väga nakkusohtlikud. Harva esineb mädavillilist või haavandunud löövet. Sõlmede paranemiskohtades võivad tekkida pigmendihäired (esineb nii hüper- kui hüpopigmentatsioon).
Umbes 8-12 haigusnädalal võib tekkida juuste, kulmude ja ripsmete väljalangus. Kolmandikul isikutest võib esineda angiinisarnane haiguspilt, kuid tavaliselt puudub palavik. Kõigest hoolimata on enesetunne küllalt rahuldav, vahel on kaebusteks väike palavik, isutus, nõrkus. Paljudel on probleemiks peavalu ja kaelakangus (sageli kuklas ja öösiti). Mõnedel esinevad luu- ja liigesvaevused.

Retsidiveeruv ja latentene süüfilis. Peale teisese süüfilise esimest episoodi jõuab haigus faasi, milles analüüsid on positiivsed ja inimene nakkusohtlik, kuid puuduvad sümptomid. Aeg-ajalt esineb haiguse ägenemisi ehk retsidiive, kuid iga retsidiiviga on lööve tagasihoidlikum. >90% ägenemisi tekib esimese 2 aasta jooksul. Peale 4 aastat pole haiged enam nakkavad, kuid ilma ravita ei parane keegi ja kolmandikul neist areneb kolmandane süüfilis.

Kolmandane süüfilis. Kolmandase süüfilise korral tekivad nahas, suus, luudes või mistahes organis suured valutud sõlmed, mida nimetatakse gummadeks. Need hiljem haavanduvad ja paranevad armiga. Gummad võivad lõhkuda kõiki kudesid – lihaseid, närve, veresooni. Suus võib tekkida suulae kahjustus ja keele liikuvuse halvenemine. Kõige kurikuulsam on aga ninavaheseina lagunemisest tekkiv sadulnina.
Nahale võivad tekkida ka grupeeritud sõlmekesed, mis jällegi jätavad arme.

Palju probleeme tekib südame-veresoonkonnaga, eriti meestel – aordilaiendid ehk aneurüsmid (rebenemisoht), südameklappide kahjustus, rütmihäired ja pärgaarterite umbumine, tulemuseks on südame isheemiatõbi. Tänu ravimitele on südame-veresoonkonna süüfilis õnneks muutunud harulduseks.

Närvisüsteemi haaratuse ehk neurosüüfilise  tunnusteks võivad olla kõne- ja psüühikahäired, valud ja tundlikkuse häired jäsemetes, liigutuste koordineerimatus, isegi halvatused, meeleelundite kahjustused kuni täieliku pimeduse ja kurtuseni. Eriti ohustatud on nooremas haigestunud. Lõpptulemuseks on surm. Kolmandase süüfilise haige pole enam nakkusohtlik.

Kaasasündinud süüfilis tekib haigustekitajate tungimisel läbi platsenta (seega peale 12.rasedusnädalat). Tihtipeale hukkub loode 4 –5 raseduskuul – tekib spontaanabort. Mida kauem on ema haigus kestnud, seda suurem on lapsel tõenäosus ellu jääda.
Kaasasündinud süüfilis võib avalduda vastsündinu ja imikueas – siis on iseloomulik sõlmeline, villiline või mädapõletikusarnane nahalööve, aga ka laiad kondüloomid, nahk võib muutuda üleni tihkeks ja praguneda jättes nt. suu ümbrusesse kiiretaolisi arme. Esineb nohu, mis raskendab lapsel imemist ja lõhub ta ninaluud (sadulnina). Lisaks on maksapõletik, lümfisõlmede suurenemine, kehvveresus, luude muutused (väga sageli) ja muud süsteemsed nähud. Lapsed on virilad, söövad halvasti ja võtavad halvasti kaalus juurde.
Vahel avastatakse kaasasündinud süüfilis alles hiljem. Kindlateks tunnusteks on siis koonilised lõikehambad, silmapõletik ja kurtus. Veel võib esineda sadulnina, armid suu ümbruses ja luustiku muutused.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Süüfilise diagnoosimist alustatakse küsitlemisest, suguelundite, naha ja limaskestade vaatlusest, lümfisõlmede katsumisest.
Esmashaavandist või laiadelt kondüloomidelt, võetakse pulgakesega eritist ja uuritakse mikroskoobiga, kas leidub elusaid haigustekitajaid. Tekitajaid on võimalik ka süstla abil lümisõlmest.
Kuna treponeemi ei saa kunstlikult kasvatada, määratakse veeniverest kaitsekehi. Teste on väga paljude nimedega (RPR, VDRL, TPI, FTA-ABS, TPHA jne.), neid kõiki ei kasutata korraga. Odavamad vähem täpsed testid on võimalike nakatunute väljasõelumiseks (skriiningtestid), kallimad ja täpsemad proovid diagnoosi kinnitamiseks.
Testidega vaadatakse ka, kas haigus on allunud ravile või kas inimene on äkki uuesti nakatunud. Osa proove jäävad positiivseks kogu eluks, seega võiksid haiged ka ise oma analüüside nimetusi ja numbrilisi väärtusi teada, et vältida hilisemaid segadusi nt.rasedusega arvele minnes.
Neurosüüfilise kahtlusel uuritakse ka ajuvedelikku, kuid viimast tehakse harva. Paralleelselt uuritakse ka teiste sugulisel teel levivate haiguste suhtes.

Ravivõimalused

Enne antibiootikume oli süüfilis ravimatu. Õnneks on tänapäeval ravimid väga efektiivsed ning haigus allub hästi ravile. Ravi pikkus sõltub süüfilise staadiumist. Peale ravi lõppu on vajalik kontroll umbes 3 kuu tagant.

Prognoos

Kaugtulemused sõltuvad haiguse avastamise hetkest ja ravikorralduste täitmisest. Varastes staadiumites terveneb inimene raviga täielikult ja läbipõetud haigus kajastub vaid vereanalüüsides. Hilistes staadiumites peatab ravi edasise halvenemise, kuid elundite väljakujunenud muutused jäävad püsima.

Ennetamine

Oluline on turvaline seksuaalkäitumine, kondoomide kasutamine, juhuslike vahekordade vältimine jne. Nakkuse kahtlusel tuleks julgelt pöörduda arsti poole. Ravida tuleb kõiki partnereid üheaegselt. Rasedad  kontrollitakse süüfilise suhtes kaks korda raseduse jooksul.

Kasutatud kirjandus:
O.Braun-Falco “Dermatology”
H.Rajangu, S.Kaur “Veneerilised haigused”