ka sotsiaalsete olukordade kartus
Social phobia (ingl.k)
Seletus
Sotsiaalfoobia on psüühikahäire, mille korral esineb inimesel tugev kartus negatiivse hinnangu ees kõikvõimalike sootitatavate tegude eest.Sotsiaalfoobia on üks ärevushäiretest.
Ülevaade
Sotsiaalfoobiat iseloomustab inimese kartus negatiivse hinnangu ees, mida ta ootab läbikukkunud soorituse eest. Sooritus võib tähendada nii oma emotsioonide kontrollimist, igapäevaste tegevuste sooritamist (nagu söömine avalikus kohas, rääkimine võõra inimesega või grupis, suhtlemine vastassoo esindajaga) kui kõiki muid ühiskonnas elava inimese sooritatavid tegevusi. Sotsiaalfoobiaga inimene usub, et ta käitub teistele mittevastuvõetavalt ja selle tulemusel hüljatakse ta teiste poolt.
Sotsiaalfoobia on üldiselt sage probleem.
Erinevate uuringute tulemused kõiguvad esinemissageduse osas 1,5-13%-ni. Rahvastiku-uuringute andmeil on 50-70% sotsiaalfoobia all kannatajatest naised, ravile tulevad aga enamasti mehed.
Häire on tingitud nii perekondlikest kui psühholoogilistest teguritest. Häire avaldumine on seotud üksi elamise ja lahutustega.
Geneetilised tegurid
Sotsiaalfoobia on osaliselt geneetilise soodumusega häire, kuid geneetiliste tegurite kõrval on ilmselt suur roll ka teistel mõjuritel. Geneetilise päritolu poolt räägib see, et sotsiaalfoobiat esineb perekonniti.
Arvatakse ka, et sotsiaalfoobia korral on tegemist ajus oleva dopamiinergilise süsteemi häirega - dopamiin on keemiline ühend, millel on oluline osa ärevuse tekkel ja säilimisel, normaalse dopamiini taseme häirumisel tekivadli häired psüühikas.
Psühholoogilised tegurid
Püstitatud teooriate järgi on sotsiaalfoobiale kalduvusega isikuil oma elu jooksul tekkinud arvamusi, mis panevad neid automaatselt sotsiaalsetes situatsioonides mõtlema, et nad ei saa suhtlemisega hakkama. Oma tegelikule toimetulekule vaatamata, nad kardavad negatiivset hinnangut või seda, et kaotavad psüühiliselt oluliste võtmeisikute toetuse.
Nn. kognitiivne mudel sotsiaalfoobiast
Sotsiaalfoobiaga inimesel on tugev soov jätta endast soodus mulje teistele ja sellele lisandub märkimisväärne ebakindlus oma võimes seda saavutada. Sotsiaalsesse situatsiooni minnes hindab inimene seda kui ohtlikku situatsiooni. Inimene usub, et tal on oht käituda sotsiaalses situatsioonis kohatult ja mitteheakskiidetult. Ta kardab, et sellisel käitumisel võivad olla katastroofilised tagajärjed (oma staatuse kaotus, hukkamõist ja teistepoolne hülgamine).
See, et olukorras tajutakse ilmset ohtu, lülitab sisse "ärevuse programmi", mis koosneb emotsionaalsetest, kognitiivsetest ja käitumuslikest teguritest.
Inimesel esineb tugev ärevus sotsiaalsetes situatsioonides, ta väldib sotsiaalseid olukordi, langeb tegutsemisvõime.
Sotsiaalne situatsioon tekitab sotsiaalfoobia all kannatavas inimeses alati ärevusreaktsiooni (paanika). Inimene tunneb, et tema hirm on ülemäärane või põhjendamatu.
Hirmutavaid sotsiaalseid olukordi välditakse või talutakse tugeva ärevuse või piina hinnaga. Vältimine, ärev ootus või piin kardetud olukordades põhjustavad olulisi raskusi inimese igapäevaelus, töös või sotsiaalses tegevuses.
Sooritades mistahes tegevust, arvab sotsiaalfoobia all kannatav inimene end olevat tähelepanu fookuses.
Kuna selle häirega inimesed kardavad suhtlemist autoriteediga (arst) ja häbenevad väga oma sümptomeid, siis pöörduvad nad ka suhteliselt harva oma murega arsti poole.
Sotsiaalse ärevuse ja hirmu ilmingud peavad olema kestnud vähemalt 6 kuud, et kahtlustada sotsiaalfoobia esinemist.
Peamine, mida arst saab antud häire kindlakstegemiseks teha, on põhjalik küsitlus.
Kuna arst peab olema veendunud, et ärevus ja paanika ning teised sotsiaalfoobia sümptomid ei oleks põhjustatud mingist teisest psüühikahäirest, kehalisest häirest ega uimasti või mõne ravimi tarvitamisest, võib ta esitada küsimusi laiemalt, kui ainult antud häire kohta.
Sotsiaalfoobia nähud tekivad enamasti juba teismeliseeas, ainult väikesel osal algavad need täiskasvanuna. Sotsiaalfoobia piirab inimese tegevusvõimet tööl ja põhjustab raskusi inimsuhete loomisel ning säilitamisel.
Sotsiaalfoobia ravis on kognitiiv- käitumuslik psühhoteraapia viinud ~60-85%-i inimestest märgatava paranemiseni. Ravimist on märgatavat kasu saanud 35-50%.
Tõeliselt efektiivset ennetusvõimalust siin pole.
Häire kordumise vältimiseks on mitmete uuringute põhjal näidanud, et psühhoteraapia efekt on mõneti püsivam kui üksnes ravimite kasutamisel saadud efekt.
