Haigused ja seisundid

Soole verejooks

ka gastrointestinaalne verejooks
Haemorrhagia intestinalis (haematemesis, melaena) (ld.k)
Gastrointestinal bleeding (ingl.k)

Seletus
Sooleverejooks võib tekkida ükskõik millises soolestiku osas suust pärasooleni. 

Ülevaade
Sooleverejooks tekib erinevate haiguste tagajärjel, võib olla äge või krooniline ning väga erineva ulatuse ja asukohaga. Rohke sooleverejooks avaldub peamiselt verioksena või veriroena, krooniline verejooks kehvveresuse ehk aneemiana.

 

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Sooleverejooksu põhjustavad erinevad haigused.
Seedetrakti ülaosa verejooks tekib veritsuse korral suust maoni ja põhjustab veriokset. Seetetrakti alaosa verejooksuks loetakse veritsust peensoolest või jämesoolest ja see põhjustab veriroed.
Seedetrakti ülaosa verejooksu põhjused on haavandtõbi, söögitoru veenilaiendite verejooks ja mao vähkkasvaja.
Seedetrakti alumise osa verejooksu põhjustavad hemorroidid ehk pärakuveenilaiendid, jämesoole divertiikulid, Crohni tõbi, angiodüsplaasiad (näiteks hemangioom ehk veresoonkasvaja) ja jämesoole vähkkasvajad.
Veritsus võib olla nii väike, et seda saab kindlaks teha ainult laboratoorsete analüüside abil, või nii ulatuslik, et oksendamisel või väljaheitega väljub punast verd. Vähene krooniline veritsus põhjustab kehvveresust ehk aneemiat. Suur verejooks võib põhjustada suure verekaotuse tõttu šokki ja isegi surma.

Sümptomid ehk avaldumine

Verejooksu avaldumine sõltub ulatusest, asukohast ja põhjusest.
Vähese veritsuse korral ei pruugi vaevusi esineda. Suurema seedetrakti ülaosa verejooksu korral võib tekkida oksendamine ja okses on näha punast verd või on veri maohappe toimel muutunud tumedaks kohvipaksutaoliseks.
Väljaheites võib olla punast verd või muutub väljaheide mustjaks tõrvataoliseks.
Verekaotuse tõttu tekib kahvatus, nõrkus, pearinglus, südamepekslemine, vererõhulangus ja teadvusekaotus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Vereanalüüs tehakse verekaotuse ulatuse hindamiseks, vere hüübimisnäitajate ja veregrupi määramiseks. Vähese sooleverejooksu kindlaks tegemiseks tehakse väljaheite analüüs.
Püütakse välja selgitada verejooksu põhjus mao ja jämesoole sondiuuringu (gastroskoopia ja kolonoskooia) ja erinevate piltdiagnostika meetodite abil (röntgen, kompuutertomograafia, angiograafia).
Tehakse ka rektaalne uuring (pärasoolt katsutakse sõrmega).Alati ei õnnestu verejooksu põhjust teada saada.

Ravivõimalused

Verekaotuse asendamiseks ja vedelikutasakaalu taastamiseks antakse kohe veeni kaudu vedelikku ja vajadusel tehakse ka vereülekanne.
Oksendamise korral viiakse makku peenike toru ehk nasogastraalsond. Verejooks võib iseenesest lakata. Sageli saab verejooksu peatada endoskoopia ehk sondiuuringu käigus. Mõnikord on verejooksu sulgemiseks vajalik operatsioon.
Täpsem ravi sõltub verejooksu põhjusest.

Prognoos

Sageli on prognoos raviga hea. Massiivse verejooksu korral võib verekaotus olla surmav. Pikaajaline prognoos sõltub põhjustavast haigusest (hemorroidide korral võib verejooks esineda korduvalt, aga pronoos on hea, vähkkasvaja korral võib verejooks olla vähene, aga prognoos on halb).

Ennetamine

Verejooksu vältimine ei ole alati võimalik. Verejooksu ennetamiseks ravida selle põhjuseks olevat haigust.