Haigused ja seisundid

Sapikivitõbi

Cholelithiasis (ld.k)
Cholelithiasis (ingl.k)

Seletus
Sapikivitõve puhul tekivad sapipõide sapist moodustunud kivid.

Ülevaade
Sapikivitõbi on sage haigus, mida esineb 10-15%-l elanikkonnast, haigus avaldub alates 20. eluaastast, sagedamini vanemas eas. 70-80% sapikividest  ei põhjusta mingisuguseid vaevusi, need on nn. „tummad“ sapikivid, mille  olemasolust saab inimene teada näiteks mingil muul põhjusel tehtud ultraheliuuringu käigus.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Maks toodab rasvade seedimiseks vajalikku sappi, mis koguneb sapipõide ja liigub sealt edasi soolde. Sapp koosneb veest, kolesteroolist, sapphapetest, fosfolipiididest ja bilirubiinist. Nendest ainetest võivad moodustuda sapikivid.
Esineb erineva koostisega sapikive. Suurem osa neist on kolesteroolkivid või segakivid. Vähem esineb bilirubiin- ehk pigmentkive. Sapikivide suurus on väga erinev, ulatudes mõnest millimeetrist mitme sentimeetrini, võib tekkida ainult üks suur kivi või väga palju pisikesi kive.

Sapikivide tekkimist põhjustab kolesterooli või bilirubiini hulga tõus sapis ja ka sapipõie tühjenemise häirumine, mille tõttu sapp kontsenreerub. Seda soodustavad ülekaal, naissugu (naistel on sapikive 2-3 korda sagedamini kui meestel), vanus (vanematel inimestel sagedamini), östrogeenid e.  naissuguhormoonid (rasedus, hormoonasendusravi, rasestumisvastased vahendid), diabeet, kiire kaalulangus ja nälgimine.

Sümptomid ehk avaldumine

Rohkem kui pooled sapikividest ei põhjusta mingisuguseid vaevusi.
Esinevad korduvad sapikoolikud ehk valusööstud, mis on sapikivitõve kõige iseloomulikumaks sümptomiks. Valu tekib sageli peale rasvarikka toidu söömist kivi liikumise tõttu sapipõies või sapiteedes, algab järsku ja võib kesta 30-st minutist mitme tunnini. Valu paikneb peamiselt paremal ja keskel ülakõhus, aga sageli kiirgub ka selga ja paremasse õlga.

Kaasneda võib iiveldus ja oksendamine.

Lisaks sellele võivad sapikivid põhjustada kõhupuhitust, mõnede söökide ja jookide talumatust, röhatisi või kõrvetisi.

Sapikivitõve tagajärjel võib tekkida sapipõiepõletik e. koletsüstiit, sapiteede sulgus ja pankreatiit e. kõhunäärme põletik. Sapipõiepõletiku puhul tekib püsiv valu sapipõie piirkonda parema roidekaare alla, iiveldus, oksendamine ja palavik. Sapiteede sulguse puhul ummistab kivi sapitee, sapp ei pääse soolde ning tekib ikterus ehk naha kollasus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Sapikivide kahtluse korral on tavaliselt esimeseks uuringuks kõhu ultraheliuuring (ultraheliaparaadi andurit mööda kõhtu libistades vaadatakse ekraanile tekkivalt pildilt, kas sapipõies on sapikive).

Sapiteedes asuva kivi uurimiseks võidakse teha ERCP (endoskoopiline retrograadne koletsüstopankreatograafia) uuring, mille käigus viiakse maosondi kaudu sapiteedesse peenike toru.

Sapikivitõve puhul on vereanalüüs enamasti korras, kuid see teostatakse selleks, et välistada sapipõie põletiku, sapiteede sulguse, ikteruse ja pankreatiidi ehk kõhunäärme põletiku esinemist. 

Ravivõimalused

Sapikivid, mis mingisuguseid vaevusi ei põhjusta, näiteks juhuslikult avastatud sapikivid, ei vaja ravi . Sapikivitõve puhul esinevate koolikute korral on tõenäoline, et vaevused tekivad ka edaspidi ning ravi on vajalik.
Ravi on reeglina kirurgiline. Operatsioon on tänapäeval peaaegu alati laparoskoopiline. Laparoskoopilise operatsiooni puhul tehakse kõhukatetesse mõned väikesed (umbes sentimeetri suurused) lõiked, mille kaudu viiakse kõhtu kirurgilised instrumendid ja väike videokaamera ning kirurg eemaldab monitori jälgides sapipõie koos kividega.

Vahel tuleb laparoskoopilisest operatsioonist loobuda ja teha lahtine operatsioon. Selle põhjuseks võib olla raske sapipõie põletik, anatoomilise ehituse iseärasus või verejooks operatsioonipiirkonnas.

 

Mittekirurgilist ravi kautatakse tänapäeval harva, sest ravi on kauakestev, keeruline ning ei anna alati tulemust. Mittekirurgilise ravi võimalusteks on litolüüs ehk kivide lahustamine sapphapetega (ursodeoksükoolhape, kenodeoksükoolhape) ja kehaväline lööklainelitotripsia ehk kivide purustamine lööklainega.

Sapikoolikute leevendamiseks kasutatakse valuvaigisteid ja spasmolüütikume e. lihaseid lõõgastavaid ravimeid.

Prognoos

Juhuslikult leitud sapikivid ei põhjusta alati vaevusi, kuid nende tekkimine ei ole välistatud ning ka selliste kivide tõttu võivad tekkida tüsistused.
Peale laparoskoopilist operatsiooni on taastumine kiire, haiglas ja haiguslehel olemise aeg on lühem kui peale lahtist operatsiooni.

Sapikivitõve tüsistusteks on äge ja krooniline sapipõie põletik, sapiteede sulgus kivi tõttu, sapiteede põletik, pankretiit e. kõhunäärme põletik, sapipõie vähkkasvaja (vähi risk on siiski väga väike).
Sapipõie eemaldamise järgselt kaovad enamusel inimestel sapikividest põhjustatud vaevused. 

Ennetamine

Sapikivide vältimiseks tuleks püüda vähese kolesteroolisisalduse ja kiudainerikka toidu abil hoida kolesteroolisisaldus sapis madalal tasemel, vältida liigset kehakaalu .

Oluline on rasva ja rasvaste toitude vältimine. Osad toidud võivad suures koguses vaevusi tekitada, väikses koguses aga mitte. Enamasti inimene teab, millised toidud (millistes kogustes) talle ei sobi. Õige toiduvalik hoiab ära sapikoolikuid ning vähendab kivide poolt põhjustatud valusid.
Sageli vaevusi põhjustavad toidud:

  • Friikartulid, praetud kartulid, kartulikrõpsud
  • Rasvased küpsetised
  • Rasvane piim, rasvased piima- ja juustutooted, munakollane
  • Rasvane liha, vorstid, õliga konserveeritud kalatooted
  • Rasvased magustoidud, kastmed, majonees, mandlid, pähklid, šokolaad