Haigused

ka äge neeruvaagnapõletik;
äge neerupõletik
Pyelonephritis acuta (lad.k.)
Acute pyelonephritis (ingl.k.)

Selgitus
Äge püelonefriit on kiirelt kulgev mikroobide poolt põhjustatud neeru interstitsiaalse koe (uriini tootvaid päsmakesi ümbritseva koe) ja neeruvaagna põletikuline haigus.

Ülevaade
Kui äge püelonefriit tekib spontaanselt ilma eelneva kuseteede haiguseta nimetatakse teda primaarseks püelonefriidiks.
Sekundaarne püelonefriit on tüsistus olemasolevale kuseteede haigusele, eriti uriini äravoolu takistuse korral (nt. neerukivi).
Infektsioon võib neerudesse levida kas kuseteede kaudu ehk astsendeeruvalt või vere kaudu mujal organismis asuvast põletikukoldest ehk hematogeenselt.
Enamasti asub põletik ühes neerus, harvem (rohkem naistel) mõlemas.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Sagedamini on põletiku tekitajateks soolekepike, Proteus ja enterokokid. Staphylococcus aureuse leidmisel peaks algkollet otsima mujalt organismist, sest kuseteede infektsiooni tekitab ta harva.
Mikroobide levikuks kuseteedest on vajalik nende sattumine põide, mis on võimalik rõhu tõusul põies (köhimine, raskuste tõstmine). Uriin surutakse baktereid sisaldavasse kusitisse ning  põiesisese rõhu langusel toob tagasivool need kaasa kusepõide.
Mikroobe võib sattuda põide ka meditsiiniliste protseduuride käigus (nt. peene elastse toru ehk põiekateetri paigaldusel uriini väljutamiseks põiest).
Edasisele levikule neeru aitavad kaasa uriini äravooluhäired, sest normaalselt oleks uriinivoolul loputusefekt.
Mujal organismis asuvast põletikukoldest kannab mikroobid neeru veri, harvem lümf.

Sümptomid ehk avaldumine

Ägeda püelonefriidi kerge vormi korral võib ilmneda vaid mõnepäevane mõõdukas temperatuuri tõus.
Raskematel juhtudel kujunevad haigustunnsed välja mõne tunni kuni päeva jooksul: palaviku tõus külmavärinatega (≥ 39,4°C), isutus, iiveldus, oksendamine ja peavalu.

Esinevad ka kuseteede infektsioonile iseloomulikud urineerimisega seotud kaebused: valulikkus, sage kusemistung, vähene uriinikogus. Neerude haaratusele viitab tuim valu seljas nimmepiirkonnas.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Lisaks küsitlusele vaevuste iseloomulst, eelnevatest kuseteede haigustest ja muudest põletikulistest protsessidest organismis on oluline uriinianalüüs.
Uriinianalüüsis viitab põletikule bakterite leidmine mikroskoopilisel uuringul, vere valgeliblede ehk leukotsüütide esinemine.
Vereanalüüsis on tõusnud leukotsüütide arv ja vererakkude settekiirus (ESR), mis põletikule osutavad.
Röntgenpildil võivad näha olla kivid.
Ultraheliuuring aitab eristada alumiste kuseteede infektsioonidest, näha võib olla vedelik neeru ümber, äravoolutakistusest paisunud neerukarikad.                      

Ravivõimalused

Üldiste ravimeetmetena soovitatakse palju juua ning urineerida, et loputada kuseteid, pidada kinni voodirežiimist ning vajadusel soojendada neerude piirkonda. 
Bakterite vastu rakendatakse kiirelt ravi antibiootikumidega, esialgu palujdesse erinevatesse mikroobidesse toimivate ehk laia toimespektriga antibiootikumidega, hiljem tekitaja kindlakstegemise järgselt vastavalt sellele.
Efektiivsed on II või III põlvkonna tsefalosporiinid (tseftriaksoon), aminopenitsilliinid (ampitsilliin), fluorokinoloonid (tsiprofloksatsiin).
Ägeda alguse korral on esimesed 24 – 48 h soovitav antibiootikume manustada veeni, hiljem jätkata tablettidega. Kuur peaks kestma ca nädal, noorte naiste puhul, kel ei esine komplikatsioone, piisab 1 – 2 päevast.

Prognoos

Kiire diagnoosi ning adekvaatse ravi puhul paranevad haiged täielikult. Uut haigestumist aitab vältida esialgse põhjuse kõrvaldamine (kivi eemaldamine, mujal organismis asuva põletikukolde väljaravimine).
Ravimata juhtudel või ebaefektiivse ravi korral võib püelonefriit muutuda krooniliseks, tekkida mädane neerupõletik, eriti halval juhul kujuneda välja neerupuudulikkus.

Ennetamine

Püelonefriiti saab osaliselt ennetada samuti nagu muidki kuseteede infektsioone: korralik hügieen, mitte külmetada alakeha, samuti ravida korralikult välja kõik mädased põletikuprotsessid organismis.
Rasedatel on soovitav teha uriinianalüüs avastamaks bakterite esinemist uriinis, mis võib edaspidi püelonefriiti tekitada. Sagedaste haigusepisoodide esinemisel on abi madalas doosis antibiootikumikuuridest arsti soovituse ja järelvalve all.

Kasutatud kirjandus
1.   G. Herold et al. “Sisehaigused” 1999, Tartu.
2. R. Berkow et al. “The Merck Manual of Diagnosis and Therapy” 16-th ed. 1992, USA.
3. Kurt J. Isselbacher et al. “Harrison’s Principles of  Internal Medicine” 14-th ed. 1998.
4. H. Kõrge ja teised “Nefroloogia” 1985, Tallinn.
5. T. Velgre “Uroloogia” 1979, Tallinn.