Haigused ja seisundid

Polütsüstilised neerud

ka tsüstneerud
Renes polycystici (lad.k.)
Polycystic kidney disease, renal cysts (ingl.k.)

Selgitus
Polütsüstilised neerud on kaasasündinud arenguhäire, mille korral enamus normaalsest neerukoest on asendunud vedelikku sisaldavate tsüstide ehk põiekestega.

Ülevaade
Suhteliselt sage arenguhäire, 1:500 inimese kohta. Olemas on ka pärilik seos, edasikandumine just naisliini pidi. Naistel esineb üldse rohkem kui meestel. Tavaliselt haaratud mõlemad neerud, üks haruharva.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Polütsüstiliste neerude kujunemine loote arengu käigus on määratud geenide poolt. 90%-l juhtudel on see pärilik, 10 %-l tingitud geenimutatsioonist.
Häiritud on neertuubulite ehk pisikeste torukeste, mis kontsentreerivad uriini neerukoes, erinevate osade omavaheline liitumine ühtseks süsteemiks embrüonaalse ehk sünnieelse arengu käigus. Esmase uriini moodustumisel loote neerus koguneb see umbsete otsadega torudesse, mille tulemusel kujunevad suured tsüstid.
Kui erinevad tuubulite osad on küll ühinenud, ent nende ühenduskoht kitsenenud, moodustuvad väiksemad tsüstid.
Tsüstide suurenedes hävib järjest normaalne neerukude ja häirub funktsioon, neerud suurenevad, bakterite sattumisel tsüstivedelikku kujuneb põletik ehk püelonefriit.

Sümptomid ehk avaldumine

Lapsepõlves võib haigus olla sümptomiteta, avaldudes sagedamini noorukieas või varases täiskasvanueas.
Sümptomid on tavaliselt tuim seljavalu, verikusesus ehk hematuuria, sage ja valulik urineerimine, öine allategemine, palavik põhjustatuna tsüstide poolt, kloolikavalu neerukividest või ureemilised sümptomid (naha sügelemine, kahvatus, kuumustunne jalgades, isutus, kõhetumine, uimasus, segasus) jääkainete peetusest organismis neerupuudulikkuse väljakujunemisel.
Pooltel juhtudel kaasneb ka hüpertensioon ehk kõrge vererõhk.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Kaebuste esinemisel, mis viitavad neeru või kuseteede haigustele tuleks alati teha uriinianalüüs ja soovitavalt ka ultraheli.
Uriinianalüüsis esineb polütsüstiliste neerude korral tavaliselt valku, põletikurakke ning verd.
Ultraheli uuringul on näha suurenenud neerud ja tsüstid. Suurte tsüstide esinemisel saab neid kindlaks teha ka kõigest neerude katsumisel ehk palpatsioonil suuri ebatasaseid mügarikke tundes.
Pisemaid tsüste aitab detekteerida kompuutertomograafia.
Spetsiifilistest neeru-kuseteede uuringutest on tsüstneerude korral informatiivne intravenoosne urograafia, mil kontrastainet verre süstitakse ning kõhuosast röntgenülesvõte tehakse. Polütsüstiliste neerude korral võib röntgenpildil näha neerude ulatuses ebaühtlaselt jaotunud kontrastainet.
Tsüstneerude leiu korral on soovitav uurida ka lähimaid sugulasi, sest haigus on ju päritav.

Ravivõimalused

Ravi eesmärk on aeglustada haiguse süvenemist ja vähendada sümptomeid. Vajalik on agresiivne ravi neerukoe põletike ja hüpertensiooni puhul, et säästa neerufunktsiooni.
Hüpertensiooni korral on parimateks ravimiteks AKE-inhibiitorid (enalarpiil), kuid neid peab manustama range järelkontrolli all, sest neerufunktsiooni langusel võib kujuneda eluohtlikult kõrge kaaliumi kontsentratsioon veres.
Tavalise püelonefriidi puhul kasutatakse antimikroobseks raviks II või III põlvkonna tsefalosporiine (tseftriaksoon),  aminopenitsilliine (ampitsilliin), mädase tsüsti kahtlusel fluorokinoloone (tsiprofloksatsiin), klooramfenikooli, kombineeritud preparaate (trimetopriim-sulfametoksasool).

Prognoos

Neerupuudulikkus kujuneb 10-20 aasta jooksul peale sümptomite vallandumist. Neerupuudulikkuse ja ureemia kujunemisel on abi peritoneaaldialüüsist, kus eritumata jäänud organismile kahjulikud ained imbuvad kõhuõõnes asuvasse vedelikku, mis sealt torude kaudu välja voolab või hemodialüüsist, kus jääkained mitmekordse vere filtreerimise teel eemaldatakse. Sobiva doonorneeru olemasolul aitab neerude siirdamine.

Ennetamine

Polütsüstiliste neerude kujunemist ennetada pole võimalik. Kui perekonnas esineb, on soovitav uurida ka last, et rakendada progressi aeglustavat ravi võimalikult varakult.

Kasutatud kirjandus
1. K. Kõrge jt. “Nefroloogia” 1985, Tallinn
2. R. Berkow et al. “The Merck Manual of Diagnosis and Therapy” 16-th ed. 1992, USA.
3. Kurt J. Isselbacher et al. “Harrison’s Principles of  Internal Medicine” 14-th ed. 1998.