Haigused

Osteomyelitis (lad.k)
Osteomyelitis (ingl.k)

Selgitus
Äge mädane luupõletik.

Ülevaade
Haigus esineb igas vanuses lastel, sagedamini 3-12 aastastel. Poistel 2-3 korda sagedamini kui tüdrukutel.
Tavaliselt on haigus käe või jala pikkades luudes, kuid võib olla ka puusas ja kannas. Osteomüeliidi korral on kahjustatud nii luuüdi, luukude kui ka luuümbris. Haigust tekitav bakter satub luusse kas verega  ehk hematogeenselt või otse läbi haava ehk hammustuste või vigastuste kaudu.
Haigus on enamasti raske kuluga ning põhjustab sageli ka üldseisundi halvenemist.

Tekkepõhjused ja mehhanismid

Luudel eristatakse luuümbrist, luukudet ning luuüdi. Osteomüeliidi korral on põletikus kogu luu. Haigust võivad põhjustada erinevad bakterid, kõige sagedamini stafülokokid.
Lastel on luude kasvamise piirkonnas väga kiire ainevahetus ja hea verevarustus, seetõttu satuvad veres ringlevad bakterid just sinna.
Põletiku tekkides häirub luu verevarustus ja kude kärbub.
Kui kahjustada saab ka kasvutsoon võib hiljem tekkida luu kasvamise häire.

Sümptomid ehk avaldumine

Haiguse avaldumine sõltub sellest, milline bakter tekitab haigust, kui vana on laps ja milline luu on haigestunud.
Vastavalt sellele on ülekaalus kas üldised, kogu organismi haaravad- või haigestunud kohaga seotud ehk paiksed sümptomid.
Enamasti on kaebuseks valu ja hellus katsumisel, punetus ning paistetus.
Kui haigestunud on jalg, siis lonkamine või kõndimisest keeldumine.
Lapsel on kõrge palavik, ta võib oksendada, esineb kõhulahtisust.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Verekülvist otsitakse bakterit, mis haiguse põhjustas. Selleks võetakse vereproov, mis pannakse söötmele kus bakterid hästi kasvavad. Uuringu vastuse saab 3-4 päevaga.
Proov haiguse koldest võetakse süstlaga haigestunud luu seest, et uurida seda mikroskoobiga bakterite olemasolu kindlakstegemiseks.
Röntgenülesvõte annab informatsiooni  alles 10-14 päeva peale haiguse algust, kuna muutused luukoes (mida näeb röntgeniga) tekivad alles siis. Seega, kui muutused puuduvad viitab see võimalikule osteomüeliidile. Hiljem tekib luukoe hõrenemine  ehk osteoporoos, võivad esineda luumurrud.
Ultraheliuuring tehakse, et näha pehmete kudede seisundit (lihased, sidemed), nende haaratust põletikust.
Radioisotoopkaardistamise käigus viiakse organismi väga väikeses koguses radioaktiivset ainet ja vaadatakse selle jagunemist organismis. Kui kuhugi koguneb ainet rohkem, on tegemist tõenäolise põletikukoldega.

Ravivõimalused

Ravi koosneb kolmest olulisest osast:
• Bakteri hävitamine: selleks kasutatakse antibiootikume. Ravi kestab 20-30 päeva. Tavaliselt alustatakse veenisisese ravimi manustamisega 5-7 päeva, edasi suukaudse raviga. Sagedamini kasutatavad antibiootikumid on Oxacillin, Methicillin, Cefotaxime. Vahel võidakse viia antibiootikumi otse haigestunud luusse.
• Organismi üldine toetamine: vajalik võib olla veenisisene vedeliku manustamine, palaviku alandamine ja valu leevendamine.
• Lokaalne ravi ehk haigestunud luu ravi, kuna põletiku tagajärjel suureneb luus rõhk ja surutakse kinni veresooned võib tekkida kudede kärbumine. Selle ärahoidmiseks avatakse luukanal ja pannakse haiguskoldesse peenike toru  ehk dreen, et mäda saaks välja voolata. Selle toru kaudu saab ka loputada luukanalit antibiootikumilahustega.

Prognoos

Hiljem võivad tekkida kasvuhäired.
Põletik võib muutuda krooniliseks.
Luukude võib jääda nõrgaks ja sagedamini võivad tekkida luumurrud.
Luu võib deformeeruda, see põhjustab ortopeedilisi probleeme.

Ennetamine

Ainukeseks meetmeks on vältida võimalikke torkeid ja hammustusi. Haavad koheselt puhastada. 

Tagasi haiguste nimekirja