ka pneumotooraks
Pneumothorax (lad.k)
Pneumothorax (ingl.k)
Selgitus
Õhkrind on olukord, mil õhk satub kopsust väljaspoole kopsukelmeõõnde.
Ülevaade
Õhkrind tekib tavaliselt rindkeretrauma või pikaajalise kopsuhaiguse tagajärjel. See on äge seisund, mis iseloomustub õhupuuduse, valu ja pulsi kiirenemisega ning vajab kiiret arstiabi.
Eristatakse traumaatilist, spontaanset, komplitseeritud ning ventiilpingelist pneumotooraksit.
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Kopsukelme ehk pleura on kapslitaoline elastne moodustis, mis ühe lestmena katab kopsu välispinda ning teise lestmena katab rindkere seina seestpoolt. Kahe lestme vahele jääb pleuraõõs.
Pleura lestmed on tavaliselt teineteisega tihedas kontaktis ning sellega tagatakse kopsude elastne liikumine (sisse- ja väljahingamisel).
Pleuraõõnes on atmosfäärirõhust madalam rõhk. Kui vigastatakse rindkere välisseina või kopsude välispinda, tungib õhk pleuraõõnde ning kops kollabeerub ehk tõmbub kopsuvärati juurde kokku ning sellist olukorda nimetataksegi õhrinnaks.
Õhkrinna tekkimise tagajärjel muutub võimatuks normaalne gaasivahetus, kuna kops ei saa enam hingamisliigutusi järgida.
Traumaatiline õhkrind tekib trauma tagajärjel, samuti ventiilpingeline õhkrind. Viimasel juhul käitub trauma/rebendi koht klapina, mis sissehingamisel kogub õhku pleuraõõnde, kuid väljahingamisel klapp sulgub. Selle tagajärjel kujuneb eluohtlik seisund, kus pleuraõõnde satub järjest enam õhku ning süda nihutatakse survest tingituna vastaspoole.
Komplitseeritud õhkrind tekib pikaajalise kopsuhaiguse (emfüseem, astma, kopsuabstsess, bronhopulmonaalne fistul, tsüstiline fibroos, söögitoru rebend, tuberkuloos, läkaköha) tagajärjel.
Iseeneslik õhkrind tekib tervel inimesel äkilise õhurõhu muutuse (lennusport, sukeldumine) või paikse kopsumuutuse iseenesliku rebendi tagajärjel (tavaliselt suitsetavatel, >40 aastastel meestel).
Sümptomid ehk avaldumine
Haiguse ilmingud sõltuvad sellest, kui ulatuslik on õhkrind ning millises staadiumis on seda põhjustav kopsuhaigus.
Võib tekkida äkiline terav valu rindkeres, hingeldus ning köhatung.
Raskematel juhtudel võib kujuneda okk ning eluohtlik seisund hingamise ning vereringe puudulikkus: nahk muutub sinakaks, tekivad südame rütmihäired.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Küsitlusel selgitatakse kaebuste tekkimise viis ning iseloom. Vaatlusel võib olla näha väiksem (puuduv) rindkere liikuvus haigel poolel.
Kopsude auskultatsioonil ehk kuulatlusel on tavaliselt eristatav tasasem (või puuduv) hingamiskahin õhkrinna poolel.
Röntgenülesvõttel rindkerest võib näha kollabeerunud kopsu ning pleuraõõne laienemist.
Ravivõimalused
Väike ning väheste kaebustega õhkrind ei vaja alati ravi, kuna vähene õhukogus imendub iseeneslikult paari päevaga.
Ulatuslikuma õhkrinna puhul on vajalik pleuraõõnde asetada toru ehk dreen õhu väljajuhtimiseks. Toru paigaldatakse paikse tuimestusega ning jäetakse sinna vigastuse paranemiseni.
Raskes seisundis isikud vajavad sageli ka intensiivravi südame- ja hingamisfunktsiooni taastumiseni.
Prognoos
Õhkrinna komplikatsioonideks on juba nimetatud südame- ja hingamisfunktisooni puudulikkus.
Kiire raviga paraneb õhkrind täielikut. Oht on siiski ka liidete tekkeks pleuralestmete vahele, mis hilisemas faasis võivad põhjustada kaebusi (valulikkus hingamisel, pleuriit).
Ennetamine
Ennetamiseks on vajalik ravida hoolikalt kroonilisi kopsuhaigusi, loobuda suitsetamisest ning vältida traumasid.
Kasutatud kirjandus:
Schmidt Inimese füsioloogia, 1997
The Merck Manual, 1992