Haigused

Tuberculosisosis renis (lad.k.)
Renal tuberculosis (ingl.k.)

Selgitus
Neerutuberkuloos on tuberkuloosibakterite poolt põhjustatud aeglaselt süvenev infektsioosne põletik neerukoes.

Ülevaade
Tuberkuloos on krooniline bakteriaalne infektsioon, mis tavaliselt kahjustab kopsukude, kuid võib haarata ka muid organeid.
Peale nakatumist võib tuberkuloos kliiniliselt väljenduda paari kuuga või jääda varjatuks aastateks. Kopsuväliselt ilmneb tuberkuloos (TB) enim just neerudes, suguorganites, lümfisõlmedes, kopsukelmel, luudes – liigestes, ajukelmetel.
Enne HIV-infektsiooni leviku tõusu piirdus TB 80%-l kopsuvormiga, HIV-infitseeritutest kujunevad aga nõrga organsimipoolse immuunvastuse tõttu valdaval enamusel sekundaarsed põletikukolded mujal organismis.       

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Tuberkuloos on Mycobacterium tuberculosise (M. bovis, M. africanum) poolt põhjustatud bakteriaalne infektsioon.
Iseseisvalt neerutuberkuloosi enamasti ei esine, ta kaasneb teiste elundite, põhiliselt kopsutuberkuloosiga.

Kopsust neeru levivad bakterid vere kaudu tekitades seal nn. metastaatilisi põletikukoldeid. Need võivad armistuda ja kaltsifitseerudes paraneda või lagunema hakates kaverne ehk sidekoelise kapsliga ümbritsetud lagunevat kude sisaldavaid põletikukoldeid moodustada.

Kaverni seina lagunedes levib sealne baktereid sisaldav mass neerus edasi, tekitades uusi kaverne. Kaverni läbimurdmisel neeruvaagnasse võib kujuneda kuseteede tuberkuloos. Harvem võib neerus tekkida ka piirdunud põletikukolle ehk tuberkuloom, mis ei lagune, vaid pikkamööda kaltsifitseerub. Neerukoe kahjustuse tagajärjel hakkab vohama armkude, mis tekitab neeru kuju muutusi.     
Olenevalt organismi vastupanuvõimest, võib vahel raske neerutuberkuloos koos bakterite eritamisega uriiniga kujuneda juba aasta – paariga, enamasti moodustuvad kavernid aga 5–6 aastaga.

Sümptomid ehk avaldumine

Haigus võib pikka aega kulgeda sümptomiteta.
Esimesed sümptomid võivad olla mittespetsiifilised ehk neeruhaigusele mitte viitavad: väsimus, öine higistamine, kõhnumine, väikesed palavikud.
Tuberkuloosse põiepõletiku väljakujunemisel tekib juba valulikkus urineerimisel, vereeritus, valulikkus neeru piirkonnas nii rahuolekus kui koputlusel ilmneb alles hiljem.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Küsitlusega on vaja selgitada, kas varem on põetud tuberkuloosi või on põdenud seda keegi lähikondlastest.
Tuberkuloosibakterite olemasolust organismis annab aimu tuberkuliintest.
Uriininalüüsis on diagnoosi kinnitavaks mükobakterite eritumine, põletikulisele protsessile viitab vere puna- ja valgeliblede ning valgu esinemine.
Põie vaatlusel ehk tsüstoskoopial (peenikese toru sisestamine läbi kusiti põide, läbi mille on võimalik vaadelda kusepõie seinu ning otsida kive) võivad näha olla kusejuhade suubumiskohas pisikesed tuberkulid ehk surnud kude ja baktereid sisaldavad sõlmekesed, ultrahelis neeru kuju ja suuruse muutused.
Intravenoossel urograafial, mil veeni süstitakse kontrastainet, mis mõne aja pärast neerude kaudu eritub ja neeruvaagnad, kusejuhad ning põie röntgenpildil nähtavaks teeb, on neertuberkuloosile iseloomulikuks leiuks neeruvaagna ja –karikate kuju muutused.

Ravivõimalused

Ravi on tuberkuloosi puhul antibakteriaalne. Kuna mükobakter on hästi vastupidav, siis kasutatakse nelja preparaadi kombinatsiooni: isoniasiid, rifampitsiin, pürasinamiid etambutool. Ravi kestab pikka aega, 6-12 kuud ning peab olema järjepidev.
Kui neerukoest on valdav enamus juba hävinud, siis neer eemaldatakse, kuid enne ja pärast operatsiooni rakendatakse samuti antibakteriaalset ravi.

Prognoos

Varajase avastamise, järjepideva ravi ning ravimitele tundliku tekitaja korral on tervistumine võimalik. Ravimresistentse vormi ja ravimatuse korral kahjustub terve neer, võib tekkida mädakottneer ehk püonefroos või asenduda neerukude kavernide või tuberkulitega. Kujuneb neerupuudulikkus. Surma võib põhjustada nii neerupuudulikkus kui üldine organismi kahjustus tuberkuloositekitajate poolt.

Ennetamine

Neerutuberkuloosi ennetamisel on ülioluline esmase tuberkuloosivormi aktiivne ning järjepidev ravi. Primaarne on aga tuberkuloosi haigestumise vältimine üldse, kas siis spetsiifiliste meetoditega või mittespetsiifilistega.
Spetsiifiline profülaktika hõlmab vaktsineerimist BCG-vaktsiiniga, mis  tavalselt teostatakse juba sünnitusmajas, tuberkuloosihaige kontaktsete jälgimist (kopsuröntgen, tuberkuliintest, kliiniline pilt) ja nende profülaktilist ravi isoniasiidiga. Mittespetsiifiliseks ennetamiseks peetakse organismi üldise vastupanuvõime tõstmist, tervislikke eluviise, laste kollektiivides töötavate inimeste profülaktilist kontrolli, elatustaseme tõstmist.

Kasutatud kirjandus
1. K. Kõrge jt. “Nefroloogia” 1985, Tallinn
2. R. Berkow et al. “The Merck Manual of Diagnosis and Therapy” 16-th ed. 1992, USA.
3. Kurt J. Isselbacher et al. “Harrison’s Principles of  Internal Medicine” 14-th ed. 1998.

Tagasi haiguste nimekirja