Haigused ja seisundid

Neerukivitõbi

ka urolitiaas
Nephrolithiasis, Urolithiasis (lad.k.)
Urinary Stone Disease (ingl.k.)

Selgitus
Neerukivitõbi on haigus, mille korral tekivad neerus konkremendid ehk kivid. Neerukivitõve laiem mõiste hõlmab kive kogu urotrakti (neerud, ureeter ehk kusejuha, kusepõis, ureetra ehk kusiti) ulatuses.

Ülevaade
Neerukivitõbi on uroloogiliste haiguste seas üks sagedasemaid. Kuseteede põletike ja eesnäärmehaiguste järel kolmandal kohal. Sagedamini haigestuvad mehed, eeskätt 20.-50. eluaasta vahel.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Konkremendid tekivad neerudes uriinis leiduvate soolade sadestumise tulemusena erinevatel põhjustel. Kivid erinevad oma keemilise koostise poolest. Kõige sagedamini esineb oksalaatkive (75%), veidi vähem on fosfaatkive (15%) ja uraatkive (5%) ning tsüstiinkive (1%).
Sageli hakkavad kivid mööda urotrakti allapoole liikuma. Väiksemad kivid väljuvad spontaanselt ehk iseeneslikult, neid on umbes 80%. Suuremad kivid võivad kuseteede kitsamates kohtades pitsuda ehk kinni jääda.

Sümptomid ehk avaldumine

Tavaliselt avaldub neerukivitõbi neerukoolikutena ehk neeruvoolmetena, mis vallanduvad äkki ja mida iseloomustab tugev valu ühe neeru piirkonnas. Valu kiirgub piki ureeterit kusepõie suunas ja ka kubemesse ning samapoolse reie sisepinnale. koolikud vallanduvad neeruvaagna või ureeteri sulgumisel kiviga või kivi liikumisel läbi ureeteri.
Koolikutega kaasneb iiveldustunne vahel oksendamine. Koolikud võivad kesta mõnest tunnist mõne päevani. Väikestest kividest põhjustatud valu leevendub tavaliselt pärast nende väljumist.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Tavaliselt esinevad neerukoolikale iseloomulikud kaebused. Samuti võib urineerimine olla kas sagenenud või valus.
Kõhu palpatsioonil võib esineda valu vastaval pool neeru projektsioonis. Seljale koputades on teravalt valus sellel poolel, kus asub kivi.
Uriinianalüüsis esineb hematuuria ehk uriinis on veri.
Ultraheliuuringuga on võimalik kindlaks teha kas neeruvaagnas esineb pais kuseteede täielikust ummistusest kiviga ja vahel on näha ka kivi täpne asukoht.
Röngenipildil on võimalik röntgenkontrastse kivi asukoht kindlaks määrata. Täpsem uuring on röntgenuuring kontrastainega, millega saab kivi asukohale lisaks hinnata ka neerude funktsiooni.

Ravivõimalused

Ligi 50% kaebusi andvatest kividest väljuvad iseeneslikult ja umbes 50% kividest vajavad kirurgilist sekkumist.
Kivid diameetriga vähem kui 5 mm peaksid reeglina 4-8 nädala jooksul väljuma. Üle 10 mm diameetriga kivid iseeneslikult ei välju.
Ravi valitakse sõltuvalt haiguse kestusest ja ägedusest, kivi asukohast ja suurusest, kaasuvast põletikust ja teise poole neeru funktsioonist.

Neerukoolikute leevendamiseks kasutatakse valuvaigisteid ja ureeterite silelihaste spasmi lõõgastavaid ravimeid. Olulist osa neerukivitõve ravimeetodi valikul etendab kivi asukoht.
Neerus paikneva kivi korral kasutatakse protseduuri, mida nimetatakse ESWL (Extracorporeal Shock Wave Lithotripsy - ingl. k., kehaväline kivipurustus lööklainega). Vajalik on spetsiaalne aparatuur ja see on inimesele kõige vähem traumeeriv.
Teine võimalus neerukivide puhul on kivide eemaldamine perkutaanse nefroskoopia operatsiooniga. Operatsioon tehakse üldnarkoosis ja läbi naha viiakse otse neeru ühe väikese ava kaudu videokaameraga ühendatud instrument, millega on võimalik kivi purustada ja eemaldada. Ureeteri ehk kusejuha ülaosas paiknevate kivide korral kasutatakse esmaselt ESWL-i. Ureeteri alaosa kivide korral kasutatakse ureteroskoopilist operatsiooni.
Kusepõide jõudnud kivid või kivi tükid väljuvad reeglina juba iseeneslikult. Varem kasutusel olnud suure lõike kaudu nn. “avatud operatsioonid” on tänapäeval vajaliku vaid tüsistunud juhtudel ja väga suurte kivide korral.

Prognoos

Kui ei esine neerupuudulikkust on prognoos hea. Ligi 15%-il tekib uus kivi 1 aasta jooksul ja 5 aasta jooksul peaaegu 50%-il.

Ennetamine

Neerukivitõve ravis on uute kivide tekke ennetamine väga olulisel kohal. Kõige tähtsam on korralik vedelikutarbimine (rohkem kui 2 liitrit ööpäevas), mis on oluline kõikide kivitüüpide korral.
Oksalaatkivide esinemise korral on keelatud oksaalhapet sisaldavad toiduained (rabarber, spargel, spinat, šokolaad). Piirata tuleb kaltsiumirikkaid toite (piim, kohupiim, juust, pähklid). Ratsioon peab sisaldama magneesiumirikkaid toite (herned, riis, liha, kala, rukkileib, kartulid).
Uraatkivide korral peab ratsioon sisaldama alkaliseerivaid toite (kartulid, aedviljad, salatid). Toidus peab piirama valgu kogust ja vahel kasutatakse ka organismis kusihappesisaldust vähendavaid ravimeid.

Kasutatud kirjandus
1. Velgre T, “Uroloogia” Tallinn 1979
2. MacFarlane M T, “Urology” 2nd ed. Williams&Wilkins 1995
3. Tanagho E A, “Smith’s General Urology” 15th ed. McGraw-Hill 2000