Haigused ja seisundid

Mumps

Mumps (lad. k)
Parotitis epidemica (ingl. k)

Selgitus
Kergesti nakkav viirushaigus, mis avaldub palaviku ja süljenäärme põletikuna.

Ülevaade
Haigus levib piisknakkusena nakatunud inimeselt tervele. Tavaliselt põevad haigust lapsed ja noorukid.
Haigestumus on viimasel ajal oluliselt vähenenud seoses plaanilise vaktsineerimisega. Ravi on sümptomaatiline, haigus kulgeb enamasti healoomuliselt, kuid võimalikud on tüsistused.

Tekkepõhjused ja mehhanismid

Haigustekitajaks on Paramüksoviirus.
Mumps on kergesti nakkav, levides süljepiiskadega. Viirus eritub nakatunu organismist juba paar päeva enne ja 7 päeva peale sümptomide teket.
Viirus tungib vereringesse ning sealt sihtorganisse, milleks võib olla süljenääre, ajukelmed, munandid, kõhunääre või süda.

Sümptomid ehk avaldumine

Peale nakatumist on haigusel peiteperiood (aeg, mil viirus on juba organismis, kuid haigusilmingud veel puuduvad) 16-18 päeva (kuni 3 nädalat).
Seejärel tekib palavik. Süljenääre muutub valulikuks, paistetab.
Põletik võib olla nii ühe- kui kahepoolne. Neelamine muutub valulikuks, eriti valus on hapude jookide joomine.
Kui haigestumine on peale puberteediiga, võib tekkida ka munandi põletik, mis avaldub valu ja punetusena ning võib tüsistuda sigimatusega.

Mumpsi tüsistusena võib tekkida meningoentsefaliit ehk peaaju kestade põletik, mis avaldub peavalu, halva enesetunde ja oksendamisena. Sümptomid algavad 2-10 päeva peale süljenäärme põletikku ja kestavad 3-4 päeva.
Raskemaks tüsistuseks on entsefaliit ehk peaaju põletik, millest võib jääda püsiv kahjustus, surevus on 2%.
Mumpsiga võib kaasuda kõhunäärme, kilpnäärme või rinnanäärme põletik.
Kui nakatutakse raseduse I kolmandikul, võib tekkida abort või lootekahjustus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Tavliselt diagnoositakse haigus sümptomide järgi. Kui on teada kokkupuude nakatunuga ja ei ole inimest vaktsineeritud, on haigus tõenäoline.
Võimalik on viiruse kindlakstegemine vereringest, selleks on vaja vereanalüüsi, mille vastaval töötlemisel muutuvad viirused mikroskoobiga nähtavaks.
Kui haigus tüsistub peaaju kestade põletikuga, tuleks teha seljaaju vedeliku ehk liikvori uuring. Selleks torgatakse peenike süstlanõel nimme piirkonnas seljalülide vahelt seljaajukanalisse ja võetakse väike kogus liikvorit uuringuks.
Seroloogiline uuring - selleks võetakse vereanalüüs, kus püütakse leida viiruse vastu tekkinud kaitsekehi. Kui need on suures hulgas on inimene tõenäoliselt nakatunud.

Ravivõimalused

Haigust ravida ei saa. Leevendatakse haiguse sümptome kasutades valuvaigisteid ja palavikku alandavaid ravimeid (ibuprofeen, paracetamol). Mumps paraneb iseeneslikult nädala või paariga.

Prognoos

Mumps paraneb tavaliselt iseeneslikult. Kui haigusel ei teki tüsistusi on prognoos hea. Kahepoolse munandite põletiku korral tekib 2 % meestest steriilsus ehk viljatus. Entsefaliit võib jätta püsiva neuroloogilise kahjustuse.

Ennetamine

Mumpsi vastu vaktsineeritakse plaanilises korras 12 kuu vanuses ja revaktsineeritakse 13 aasta vanuseid lapsi. Vaktsineerimata inimestel hoiduda kokkupuutest nakatunuga.