Haigused ja seisundid

Migreen

Hemicrania (lad.k)
Migraine (ingl.k)

Seletus
Migreen on veresoonte ja närvide viis reageerida välistele ärritustele. On üks tavalisemaid peavalu tüüpe, mille põhiliseks sümptomiks on pulseeriv, tihti ühepoolne episoodiline peavalu ja millele sageli kaasneb iiveldustunne.

Ülevaade
Kalduvus migreeni haigestuda on ca 80% ulatuses perekondlik, seega on enamasti päritav haigus. Haigus levib seni seletamata põhjusel edasi eelkõige naisliini pidi. Eestis kannatab migreeni all ligi 10% elanikkonnast. Naistel esineb migreeni sagedamini ja ka vanuse suurenedes tõuseb esinemissagedus naistel tunduvalt rohkem kui meestel. Migreeni haigestutakse sageli juba noores eas. Pärast 40. eluaastat muutuvad migreeni-tüüpi peavaluhood tavaliselt harvemaks ning migreeni asemele tulevad tihti kaelast lähtuvad pingetüüpi peavalud.

Tekkepõhjused ja-mehhanismid

Migreenihooge põhjustavad mitmed erinevad tegurid.

Sageli on migreeni vallandavateks teguriteks stress -migreenihoog stressi lahenemisjärgus, nt. nädalalõpumigreen, ilmamuutused, söömataolek ja magamatus.

Ka valgussähvatused, ärritavad lõhnad, sigaretisuits ja alkohol ning teatud toiduained nagu juust, pähklid, maks, kofeiini sisaldavad joogid ja toidud, suitsutatud ja marineeritud kala ja liha, võivad olla migreeni vallandumise põhjuseks. Migreenihoo vallandumisel on sage seos menstruaaltsükli ja hormonaalsete muutustega.

Peavalu põhjustab peapiirkonna arterite laienemine ja valu vahendavate kehaomaste ühendite hulga suurenemine veresoonte ümbruses, samuti on leitud seos geneetilise defektiga veresoonte neurogeenses (närvide poolt reguleeritud) regulatsioonis.

Sümptomid ehk avaldumine

Migreenihoole eelneva 24 h jooksul tekivad sageli ebamäärased tundmused.

Võib esineda närvilisust, meeleolu langust või eufooriat.

Sageli teravneb lärmi ja lõhnade tunnetamine, suureneb magusa isu ja sageneb haigutamine.

Lisaks võivad migreenile eelneda tajuhäired e. aurad, milleks on kõige sagedamini nägemishäired - vaatevälja värisemine, siksakiline nägemine või valgusesähvatused. Migreenivalule võivad eelneda ka ühepoolne tundlikkusehäire, ühepoolne jõuetus ja kõnehäired.

Migreenile on iseloomulik ühepoolne, enamasti pulseeriv, mõõdukalt tugev kuni raske peavalu, mis sageli ägeneb füüsilisel koormusel ja kaob magades.

Peavalu iseloom, tugevus, paiknemine ja kestus varieeruvad väga suures ulatuses. 70% juhtudest on valul pulseeriv iseloom. Sageli kaasnevad iiveldus või oksendamine ja ajutine kõnevõimetus või kõnehäired.

Aurata migreen algab tavaliselt hommikul. Peavalu kestus on varieeruv, 4-72 tundi ning sellele võib järgneda paar päeva pingetüüpi peavalu. Iseloomulik sellele tüübile on iiveldus ning ülitundlikkus välisärritustele.

Auraga migreenile on iseloomulikud nägemishäired: saki- või tähekujulised figuurid, vikerkaarespektrid ja lainetavad jooned. Esineb ka nägemishallutsinatsioone piltide kujul. Selle migreeni tüübi puhul on peavalu reeglina lühem, 6-8 tundi.

Diagnoosimine ehk millised uuringuid võidakse teha ja miks

Üldiselt on migreeni diagnoosimine lihtne.

Migreenipeavalu diagnoos põhineb hoolikal küsitlemisel, mille käigus selguvad haigusele tüüpilised jooned ja lisauuringuid on harva tarvis.

Küsitlemisel selgitab arst välja peavalu esinemissageduse ja kestuse, olemuse, paiknemise.

Oluline on ka silmapõhjade hoolikas uurimine, et välistada tõelise nägemishäire või silmahaiguse olemasolu.

On väga oluline, et inimene suudaks sümptomeid meenutada ja täpselt kirjeldada. See võimaldab arstil kindlaks määrata, millise peavalu tüübiga on tegemist. Sellest oleneb ravi määramine.

Mõningatel juhtudel, nt. ebatüüpiline või ravile allumatu migreen või kahtlus muule peaaju haigusele, viiakse läbi kompuutertomograafia uuring (peaajust), kuid seda tuleb siiski suhteliselt harva ette.

Ravivõimalused

Psühholoogiline

ravi seisneb nõustamises, rahustamises ja stressi maandamises. Füüsiline ravi hõlmab peavalusid soodustavate faktorite, sealhulgas dieedi, hormonaalsete kõrvalekallete ja stressi väljaselgitamist ning migreeni vallandavate faktoritega kokkupuute vältimist konkreetset juhtu silmas pidades.

Farmakoloogiline ravi seisneb valuvaigistite ja teiste ravimite määramises.

Kõige sagedamini kasutatakse migreenipeavalude leevendamiseks põletikuvastaseid ravimeid aspiriini ja paratsetamooli, tihti ka diklofenakki ning ibuprofeeni. Kõiki valuvaigisteid tuleb kasutada maksimaalses valuvastases annuses võimalikult valuhoo alguses.

Kui need ravimid ei aita, tuleb individuaalselt kaaluda otseselt veresoontele mõjuvaid ravimeid (ergotamiin), südametegevust mõjutavaid ravimeid (propranolol, verapamil), teatud juhtudel ka depressioonivastaseid ravimeid ja teisi ravimeid.

Migreeniga kaasneva oksendamise puhul tuleb ravimeid süstida ja lisaks tarvitada oksendamisvastaseid ravimeid.

Milliseid ravimeid kasutada oleneb ka eesmärgist - kas on vaja katkestada migreenihoog, ennetada või sagedamini esinevate migreenihoogude korral teha pikemat ennetusravi, profülaktilist ravi.

Prognoos

Migreen on krooniline haigus, mis avaldub enamasti pärast pingelangust (tavaliselt õhtupoolikutel või nädalalõppudel). Mida vanemaks inimene saab, seda harvemaks hood tavaliselt jäävad. Kui 35. eluaastaks pole kroonilisi peavalusid olnud, võib suure tõenäosusega oletada, et neid ei tekigi kunagi.

Ennetamine

Migreen ei alga kohe peavaluga, vaid tavaliselt esinevad inimestel eelsümptomid, milleks võib olla äkiline higistamine, tuiked meelekohtades, kogu keha läbiv ebameeldiv värin. Migreeni all kannatavatele inimestele on eelsümptomid juba tuttavad ja kui nende esinemisel koheselt tablett võtta, siis on lootust, et migreenihoog jääb tulemata.

Migreenipeavalu ennetamiseks võiks loobuda suitsetamisest, tarbida vähem alkoholi, kohvi ja teatud toiduaineid. Kasuks tuleb sportimine ja värskes õhus viibimine ning regulaarselt söömine ja magamine, sest elustiili muutus võib olla peamine peavalu tekitaja. Eriti oluline on režiimist kinni pidada stressi ajal ja reisidel.

Kroonilised migreenihaiged peaksid pidama peavalupäevikut. Päevikusse võiks üles kirjutada, mis päeval ja kellaajal peavalu algas, samuti kas enne või peale seda on võetud mingit ravimit või söödud mingit kindlat toitu, kui kaua hoog kestis ja mille abil leevendus. Samuti võiks üles kirjutada, kas peavalu tekkis pinge ajal või selle langedes. Sellise päeviku pidamine võib aidata aru saada, mis migreeni vallandab, ja edaspidi seda vältida.

 

Kasutatud kirjandus

“Üldarsti käsiraamat 2 “ 1996
G. Loogna “Peavalu” 1987
R.Zupping “Migreen” 1998
“Neuroloogia taskuraamat” 1997
Lewis P.Rowland “Merritt´s Textbook of Neurology” 9th. Ed. 1995