Haigused

ka osteosarkoom
Osteosarcoma (ld.k)
Osteosarcoma(ingl.k)

Selgitus
Osteosarkoom on üks sagedaseim mitmest pahaloomulisest luukasvajast, mis tabab peamiselt lapsi ja noorukeid vanuses 10- 20 a. Poistel natuke sagedamini kui tüdrukutel.

Ülevaade
Osteosarkoom paikneb peamiselt pikkade toruluude (reieluu, sääreluu, käsivarreluu) otstes, kasvuplaadi lähedal. Varane avastamine ning ravi on oluline peale võimaliku liikumispuude kiire likvideerimise ka selletõttu, et osteosarkoomile on iseloomulik kiire metastaseerumine ehk siirte andmine. Peamiselt leitakse metastaasid kopsus.

Tekkepõhjused- ja mehhanismid

Üheks oluliseks tekkepõhjuseks võib pidada luu kiiret kasvamist. Selle tõestuseks on näiteks kasvaja asukoht (kasvuplaadi vahetu lähedus), avaldumisaeg (alla 20 aastased inimesed, kellel luu kasv intensiivne) ning erinevad teaduslikud katsed koertel.
Keskkonnast tulenev riskifaktor on radiatsioon ehk kiiritus. Kolmandaks on leitud seos osteosarkoomi ja erinevate geneetiliste haiguste esinemise vahel (retinoblastoom).

Sümptomid ehk avaldumine

Enne abi otsimist on reeglina sümptomid olemas olnud nädalaid või isegi kuid. Peamine kaebus on luuvalu, mida vanemad põhjendavad kui liigesepõletikku, venitust või kasvuvalu.
Luuvalu on tavaliselt nii tugev, et raskendatud on jäseme liigutamine. Sageli selgub lähemal küsitlemisel, et mingi aeg tagasi on laps saanud mingi füüsilise trauma, kuigi pole suudetud tõestada otsest seost trauma ja osteosarkoomi tekkimise vahel. Patoloogilisi murde osteosarkoomi puhul esineb harva. Kuigi kasvaja metastaseerub suhteliselt kiiresti kopsu, ei teki hingamissüsteemiga seotud sümptomeid nii pea. Selleks peab kopsu haaratus metastaasidest olema väga suur.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Alustatakse tagasiulatuvast uurimisest, et kuidas konkreetne kaebus on tekkinud ja mis sellega kaasnenud on.  Järgneb füüsiline läbivaatus, kus pööratakse tähelepanud probleeme tekitanud jäsemele, selle liikuvusele, palpeeritavatele lisamassidele (milline tihedus, kas liigutatv, lokaalse temperatuuri erinevus).
Vereanalüüsidest uuritakse, kas on olemas jälgi luu lagunemisest ning milline on üldine organismi seisund (vaegveresus, hüübimissüsteemi häired jne.).
Instrumentaalsetest uuringutest alustatakse röntgenpiltide tegemisest kahtlasest jäsemest, seejärel kompuutertomograafia, magnetresonatstomograafia ja isotoopuuringud. Eelnimetatuid on vaja teha selleks, et hinnata  kasvaja ulatust, invasiooni kõrvalstruktuuridesse (närvid ja veresooned) ja et otsutada, millises mahus ravi on kõige õigem konkreetse indiviidi jaoks. Samuti tehakse kaugsiirete välistamiseks röntgenpilt rindkerest.

Ravivõimalused

Hoolimata oma pahaloomulisusest (kiire kasv ning metastaseerumine), allub osteosarkoom suhteliselt hästi kemoteraapiale. Kui määratud kuur on läbitud, teostatakse allesjäänud vähkkasvaja kirurgiline eemaldamine – operatsioon.
Kuna osteosarkoomi meelisapaigaks on põlveliigese ümbrus, siis tuleb see liiges kasvajaga koos eemaldada. Samas ei tähenda see tänapäeval alati amputatsiooni, vaid sama lõikuse käigus on võimalik asendada tuumorist haaratud luu proteesiga, millel on isegi  painutamisfunktsioon. Pärast lõikust jätkub keemiaravi individuaalse skeemi järgi.
Ükskud allesjäänud kopsumetastaasid on võimalik pärast kasvaja põhikolde likvideerimist eemaldada videotorakoskoopilisel lõikusel.

Prognoos

Võrreldes mõne teise vähiliigiga on osteosarkoomi prognoos õigeaegse ravi puhul suhteliselt hea: USAs on 5  aastat pärast diagnoosimist elus 63%. Prognoos sõltub loomulikult sellest, millal on alustatud ravi ning kas on olemas metastaasid.

Ennetamine

Vältida kokkupuudet radioaktiivse kiirgusega, kahtlusel pöörduda abi saamiseks, sest parem rohkem end ja oma lähedasi kontrollida lasta kui hiljem kahetseda.

Kasutatud kirjandus
J. Norton, R. Bollinger “Surgery: Basic Science and Clinical Evidence” 2000
M. Beers, R. Berkow “The Merck Manual” 1999