.jpg)
Gingivitis (lad. k.)
Gingivitis (ingl. k.)
ka gingviit
Selgitus
Gingiviit on igeme põletik, mis kujuneb välja ebasoodsate tegurite toimel, kusjuures on säilunud igeme terviklik kinnitus hamba pinnale.
Ülevaade
Gingiviit esineb põhiliselt lastel ja noortel inimestel. Alla 6-aastastel lastel esineb igemepõletikku harva, hiljem suureneb esinemissagedus järkjärgult.
Puberteedieas täheldatakse gingiviiti 90%-l noorukitest. Lastel, erinevalt täiskasvanutest, progresseerub gingiviit harva parodontiidiks, sest lastel on hästi väljendunud kudede kaitsemehhanismid.
Krooniline gingiviit algab ja selle edasiarenemine sõltub katu kogunemisest hammaste ümber. Kuigi see seostub otseselt suuhügieeniga, on palju teisi faktoreid, mis võivad luua eelsoodumuse hambakatu kogunemiseks ning samuti selle kõrvaldamise takistamiseks. Nendeks on:
· limaskesta vigastused,
· hambaaugud, sobimatud proteesid,
· ortodontilised aparaadid,
· hammaste vale asend hambakaares,
· kalduvus suuhingamisele,
· mineraalide puudujääk toidus ja stress.
Samuti võivad igemepõletikku soodustada üldhaigused. Nad nõrgestavad ja muudavad organismi gingiviidi suhtes vastuvõtlikuks:
· nakkushaigused ja pahaloomulised protsessid,
· verehaigused,
· hormonaalsed nihked ja diabeet,
· raseduse vastased tabletid,
· pikaajalised ravikuurid,
· geneetiline eelsoodumus,
· HIV infektsioon ja AIDS.
Et kõige rohkem kattu koguneb hammaste vahele, algab igemepõletik just siin ja levib ümber hambakaela. Kui ei järgita vajalikku suuhügieeni, ilmnevad põletiku tunnused.
Sümptomid ehk avaldumine
· Igeme värvi ja väliskuju muutused: Esineb igemepunetus. Igeme hammastevahelised teravad näsad muutuvad paistetades ümaraks ja töntsiks. Tõsise paistetuse korral võivad igeme ja hammaste vahel moodustuda igemetaskud.
· Igemete veritsemine: Paljud peavad seda ekslikult normaalseks. Tavaliselt esineb seda kõige rohkem hammaste harjamisel, kuid seda võib esile kutsuda ka kõva toidu, näiteks õunte, söömine. Veritsus võib tekkida ka iseeneslikult.
· Ebamugavus- ja valutunne (harva): Ei ole oluline sümptom, kuigi vahetevahel, hammaste harjamisel võivad igemed olla valulikud. Sel juhul peaks patsient harjama hambaid õrnemalt.
· Halitoos ehk halb hingeõhk: Tavaline sümptom, millega võib kaasneda ebameeldiv maitse suus.
· Harvem esineb igemete vohamist ja haavandeid.
Krooniline gingiviit varieerub vähesest igemete koe ja värvi muutustest tõsise punetuseni iseenesliku veritsemisega.
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
· Diagnoosimisel võetakse arvesse esinevad kaebused.
· Informatsiooni saadakse ka suuõõne läbivaatlusel: hambakatu, hambakivi ja igemepõletiku indeksite määramisel.
· Lastakse täita küsimustik toitumisharjumuste väljaselgitamiseks ja viiakse läbi dieedi analüüs.
Ravivõimalused
· Õige suuhügieen: lisaks hammaste harjamisele tuleb kasutada ka abivahendeid (hambavahetikud, -harjad, -niidid, -teibid jne.).
· Hambakatu ja –kivi eemaldamine hambaravikabinetis.
· Hambakattu alalhoidvate tegurite kõrvaldamine.
Prognoos
Gingiviidi progresseerumine sõltub otseselt suuhügieenist. Gingiviit võib edasi areneda parodontiidiks, mis on juba suhteliselt raskem haigus ning mida on raskem kontrolli alla saada.
Ennetamine
Igemepõletiku teket on võimalik ennetada korraliku suuhügieeni teostamisega. Seda on võimalik saavutada vaid korraliku informeerimise ja motiveerimisega. Tuleb inimestele selgitada probleemi tõsidust ja kontrollida hügieeni oskusi. Apteegis on saada spetsiaalseid kattu värvivaid tablette, mida näritakse pärast hammaste pesu. Katused kohad värvuvad punaseks.
Kasutatud kirjandus
Saag M. jt.: Laste suuhaiguste ennetamine. Tartu 1998.
Vahtra L.: Parodontoloogia loengukonspekt TÜ stomatoloogia üliõpilastele. 2000a.
