ka "vesikottneer"
Hydronephrosis (lad.k.)
Hydronephrosis (ingl.k.)
Selgitus
Hüdronefroosi all mõistetakse kuseteede ülaosa, eelkõige neeruvaagna haiguslikku laienemist.
Ülevaade
Hüdronefroos võib esineda igas vanuses inimestel. Neerude funktsiooni oluliselt kahjustava toime tõttu kuulub hüdronefroos kuseteede kõige olulisemate haiguste hulka.
Hüdronefroosi tekkepõhjusi on palju. Püeloureteraalsegmendi s.o. neeruvaagna ja kusejuha vahelise piirkonna osaline või täielik läbimatus on hüdronefroosi sagedasemaid põhjuseid, olles tingitud haigusprotsessist segmendi valendikus, seinas või väljaspool seda, ümbritsevas koes.
Üks sagedasemaid põhjusi on neeru nn. "lisaveresoon", mis surub väljaspoolt püeloureteraalsegmendile või niverdub ureeteri ehk kusejuha algusosa üle "lisaveresoone".
Põhjuseks võib olla ka sidekoeliidetest tingitud ureeteri niverdus. Liited tekivad tavaliselt varasema põletiku foonil (näiteks läbipõetud neeruvaagna põletiku tagajärjel) või operatsioonide järgselt.
Põhjusena võivad ette tulla ka püeloureteraalsegmendi stenoos ehk kitsenemine, ummistumine neerukivist või kasvajast. Samuti on vahel põhjuseks ka kaasasündinud anatoomiline eripära (näiteks ureeteri kõrge lähtekoht neeruvaagnast ja kaasasündinud ureeteri klapid) või häire (näiteks vesikoureteraalne refluks ehk uriini tagasipaiskumine kusepõiest kusejuhasse).
Kõik eelpoolkirjeldatud takistused põhjustavad neeruvaagna aeglast laienemist temasse koguneva uriini tõttu, selle tagajärjel hävib töötav neerukude lõpuks täielikult ja kujuneb välja mittefunktsioneeriv hüdronefrootiline kott. Haigusprotsess võib väldata aastaid või aastakümneid.
Sümptomid ehk avaldumine
Haiguse avaldumine sõltub konkreetsest põhjustavast tegurist ja kahjustuse ulatusest. Mõlemapoolse kaugelearenenud hüdronefroosi ilminguks on tavaliselt krooniline neerude puudulikkus, ühepoolne haigusprotsess, aga võib pikka aega kulgeda ilma sümptoomideta.
Tüüpilised tunnused valu, palpeeritav ehk katsutav moodustis neeru piirkonnas, hematuuria ehk vere esinemine uriinis, põletikurakkude esinemine uriinis ja üldtüüpi vaevused.
Tugev valu ei ole hüdronefroosile tüüpiline, tuntakse peamiselt survet nimmepiirkonnas. Palpeeritav tuumor neeru piirkonnas esineb umbes 15 % haigusjuhtudest. Üldtüüpi sümptomid esinevad peaaegu kõikidel haigetel, kuid neid ei ole õige pidada hüdronefroosile tüüpilisteks. Tuntuimad neist on väsimus, kaalulangus, aneemia ehk kehvveresus ja vererõhu tõus.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Diagnoosimine põhineb sümptomidel ja uuringutel. Hüdronefroosi diagnoosimisel on olulisemad uuringud ultraheliuuring neerudest, intravenoosne urograafia (ehk neerude ja kuseteede röntgenuuring veeni süstitava kontrastainega) ja nefroangiograafia (neeru veresoonte uuring kontrastainega).
Ravivõimalused
Hüdronefroosi ravi eesmärk on neerudest uriini väljavoolu takistuse kõrvaldamine. Kirurgiline ravi põhineb takistava koha operatiivsel eemaldamisel ja sellele järgneval neeruvaagna plastikal.
Kui takistuse põhjuseks on kinnijäänud neerukivi või kasvaja on peamine nende kui põhihaiguste kõrvaldamine.
Juhtudel kui takistust pole võimalik kohe kas ajutiselt (kusejuhasse kinnijäänud neerukivi) või püsivalt (näiteks kaugelearenenud pahaloomulise kasvajaga ja raskes üldseisundis inimene) eemaldada, paigaldatakse tsüstoskoopiliselt kusejuhasse stent (spetsiaalne toru takistusest mööda, neeruvaagna ja kusepõie vahele) või ultraheli kontrolli all nefrostoom (spetsiaalne toru läbi kõhu külgseina neeruvaagnasse), et tagada uriini väljapääs.
Prognoos
Prognoos sõltub haiguse staadiumist, kaasuvast infektsioonist, vastaspoolse neeru seisundist ja ravi õigeaegsusest. Ühepoolse kaugelearenenud hüdronefroosi puhul, ka kahjustatud neeru eemaldamise vajadusel, on prognoos tervenemisele ja elule hea, kui vastaspoolne neer töötab normaalselt. Kaugelearenenud mõlemapoolse hüdronefroosi tagajärjeks on krooniline neerude puudulikkus.
Ennetamine
Võimaldamaks õigeaegset diagnoosimist ja ravi on vaja hüdronefroosile iseloomulike kaebuste ilmnemisel pidada koheselt nõu arstiga.
Kasutatud kirjandus
1. Velgre T, Uroloogia Tallinn 1979
2. MacFarlane M T, Urology 2nd ed. Williams&Wilkins 1995
3. Tanagho E A, Smiths General Urology 15th ed. McGraw-Hill 2000