Haigused ja seisundid

ka meeleolu haiguslik alanemine
Depression (ingl.k)

Seletus
Depressioon on psühhiaatriline häire, mis on tingitud närviülekannet mõjutava aine - neurotransmitteri (serotoniin, norepinephrine ja/või dopamiin) funktsioonihäirest. Olulised häire tekkes on ka psühholoogilised tegurid.

Ülevaade
Depressiooni all mõeldakse pikaajalist, rohkem kui kaks nädalat kestvat põhimeeleolu langust, mille puhul esineb tavalisest kurbusest sügavam ja kestvam meeleolulangus. Kurbus võib tekkida ilma välise põhjuseta ja olla sügavam, kui selleks põhjust võiks olla. Depressiivsete häirete puhul on suur enesetapurisk, endalt võtab elu ligikaudu 15% depressiooni alla kannatavatest inimestest. Adekvaatse raviga on siiski võimalik suitsiidi vältida.

Depressioon on niivõrd laialt levinud, et seda on nimetatud psühhiaatria külmetushaiguseks. Igal konkreetsel ajahetkel kannatab 15-20% täiskasvanuist depressiooni sümptomite all, neist 12%-il on depressioon nii sügav, et vajab teatud eluetapil ravi. 75% psühhiaatriliste hospitaliseerimisjuhtude põhjuseks on depressioon. Depressiooni all kannatavate naiste arv on ligi kaks korda suurem kui meeste oma. Samas mehed võtavad endalt kolm korda sagedamini elu kui naised.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Depressiooni bioloogilised põhjused

.
Bioloogilistel faktoritel arvatakse olevat suur roll meeleoluhäirete tekkes. Emotsionaalne stabiilsus on tihedalt seotud elutähtsate kemikaalide tekkimise ja funktsioneerimisega ajus. Need kemikaalid n.n. neurotransmitterid on siduvaks lüliks kesknärvisüsteemis informatsiooni kandumisel ühelt närvirakult teisele. Kui närvirakk kaotab võime toota vajalikus koguses neurotransmitterit, talletada seda vajalikul määral või siduda endaga ,siis võib tekkida selle tulemusel krooniline meeleoluhäire. Organismi seisundid, mis mõjutavad neurotransmitterite tootmist ja vähendavad nende keemilist mõju on järgmised:
1.Kindlad haigused (näit. viiruslik hepatiit, lupus, allergiad, AIDS, mononukleoos jne.)
2.Hormonaalse tasakaalu häirumine (kilpnäärme haigused, muutused naissuguhormoonides östrogeenis ja progesteroonis-seega võivad depressiooni sümptomid ilmneda premenstruaalselt, raseduse ajal, peale sünnitust või enne menopausi) Sessonse depressiooni all kannatajad on sõltuvuses ajuhormooni melatoniini produktsioonist.
3.Geneetilised faktorid. Fakt, et deprssiooni haigestumine kulgeb perekonniti , annab tunnistust , et pärilikkus mängib rolli haiguse tekkes. See ei ole absoluutne ja mitte kõik depressiivsete vanemate lapsed ei pea taluma depressiooni.

Depressiooni psühholoogilised põhjused

25% depressiivsete häiretega inimestest väidab, et nad on kogenud tugevat stressi. Ligikaudu 50% inimestest, kes on kannatanud post-traumaatilise stressihäire all, kogeb ka depressiooni. Post-traumaatiline stressihäire on sageli seotud sõjaaegse traumaga, lapsepõlves seksuaalse ärakasutamisega, raske õnnetuse ja muu erakordselt hirmutava sündmusega, mis põhjustab märgatava stressolukorra peaaegu kõigil inimestel. Post-traumaatiline stressihäire ei vallandu koheselt peale katastroofilist sündmust, vaid mõne aja möödudes, kui otsene oht on möödas.
Ka mitterahuldavad suhted minevikus või käesolevalt võivad luua soodsa pinnase depressiooni tekkeks. Kuid mitte igaüks, kelle peres on probleeme, ei pruugi kannatada depressiooni all.
Perekondlik soodumus võib olla ka depressiooni psühholoogiliseks põhjuseks. Kui peres on valitsevaks frustratsioon (pettumus), abitus probleemide lahendamisel , passiivsus oma elu korraldamisel või oskamatus omavahel suhelda, siis selline mudel loob soodsa pinnase depressiooni tekkeks .
Depressiooni alalhoidmisele aitab kaasa õpitud abitus. See on olukord, kus me saame tähelepanu ja armastust oma lähedastelt üksnes siis, kui meil on midagi viga või kui oleme kurvad. Depressioon võib kaitsta ka teatud sorti riskide eest , nagu vigade tegemine ja haavata saamine.

Haigused, ravimid, alkoholism

Depressiooni teket võivad soodustada mitmed haigused (südamehaigused, astma, reumatoidartriit, mõned epilepsiavormid jne.)
Samuti osad ravimid võivad soodustada depressiooni teket(vererõhku alandavad preparaadid, valuvaigistid, hormonaalsed preparaadid, rahustid jne.)
Narkootilise ainena tuntud amfetamiin ja samuti alkoholi sage ja pikaajaline kasutamine viivad väljendunud depressiooni tekkeni.

Sümptomid ehk avaldumine

Haigusliku depressiooni tunnusteks on

• huvi ja elurõõmu kadumine (inimeste, hobide, seksuaalelu vastu jne.)
• vähemalt 2 nädala jooksul püsivalt alanenud meeleolu. Inimene võib tunda end kurvana, lootusetuna, süngena, seesmiselt tühjana, valitseb tunne, nagu kõik ümbritsev oleks värvi kaotanud.

MUUTUSED MÕTETES JA TUNNETES

• Tunded, et mis ma ka ei teeks , sellel ei ole väärtust, läbikukkumistunne, süütunne, häbistatuse tunne.
• Mõtlemine on ähmane. Inimene ei suuda keskenduda, loetut-kuuldut meelde jätta või esinevad raskused otsuste langetamisel.
• Tõusnud huvi surma ja enesetapu küsimustes. Sage mõte, et oleks parem kui mind üldse olemas ei oleks.

KEHALISED MUUTUSED.

• Muutused isus või kaalus. Sageli isu ja kaal langevad, kuid võivad ka tõusta.
• Unehäired. Võivad tekkida probleemid magama jäämisega, häiritud uni , sagedased öised ärkamised või hommikused liiga varajased ärkamised või hoopis vastupidi- unetarvidus tõuseb.
• Täielik energia puudumine.
• Muutunud aktiivsus. Liigutused muutuvad aeglasemaks, kõne võib aeglustuda ja muutuda ühetaolisemaks. Kuid võib juhtuda ka vastupidine- inimene ei leia kuskil asu, läheb kergesti endast välja, tööülesanded nõuavad harilikust pikemat aega.

Depressioon võib olla kerge, mõõdukas või raske. Raske depressiooni korral inimese jaoks muutuvad problemaatiliseks igapäevaelu tegevused nagu söömine, riietumine ja igasugune tööülesannete täitmine. Kerge ja mõõdukas depressioon võivad kesta aastaid ja sageli ei takista need inimesel igapäevaeluga toime tulemast, seega on neid ka raskem ära tunda.

Depressiooni ilmingud sõltuvad inimese elueast ja soost. Mida noorema isikuga on tegemist, seda rohkem on väljendunud kehalised sümptomid. Noorukite depressiooni korral võime kohata koguni vastuhakku , trotsi ja tavareeglite eiramist. Mehed võivad depressiooni korral muutuda agressiivseteks.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Esimene ja kõige olulisem osa diagnoosimisest on vestlus - mõlemapoolselt aus ja usaldusväärne kontakt määrab ära kogu edaspidise käitumis- ja ravitaktika.
Depressiooni korral tunneb arst huvi kõigi võimalike meditsiiniliste põhjuste vastu, vajalik võib olla kilpnäärme talitluse uurimine või näiteks väljendunud norskamisest ning sellega seotud hingamispeetusest põhjustatud seisundi uurimine.
Diagnoosi täpsustamiseks ja häire paremaks jälgimiseks kasutab psühhiaater depressiooni hindamisskaalasid ( BDI; Hamilton jne.)

Ravivõimalused

Psühhoteraapia - erinevad võimalused käitumise, mõtete kujundamiseks, muutmiseks või analüüsimiseks.
Ravi medikamentide - tablettide abil.
Ravimivalik on väga individuaalne ja sõltub häirepildist tervikuna, seega sobiva ravimi määrab arst. Uuringud näitavad , et ravimi ja psühhoteraapia kombineerimine annab parema ravitulemuse kui kumbki neist üksi.

Üldiselt ravimeid soovitatakse mõõduka ja raske depressiooni korral. Ravimitena kasutatakse antidepressante, mis kuuluvad erinevatesse ravirühmadesse.

• Tritsüklilised antidepressandid on sageli esimese valiku preparaadiks. Kuid nende suureks puuduseks on , et neil on palju kõrvaltoimeid.
• MAOI-id ehk monoamiini oksüdaasi inhibiitorid. Nende tarvitamisel on oluline järgida arsti poolt antud dieedi soovitusi. Kui soovitustest kinni ei peeta, võib tekkida kiire vererõhu tõus ja peavalu.
• SSRI-id ehk selektiivsed serotoniini tagasiside inhibiitorid. Nende ravimite eelis eelpoolnimetatud grupi ees on nende parem taluvus ja suurenenud turvalisus kasutamisel.

Antidepressantide kasutamisest ravimsõltuvust ei teki.
Sessoonse depressiooni ravis kasutatakse valgusteraapiat lisaks medikamentidele.
On palju eneseabivõtteid, mis aitavad depressiooni korral, kuid nende sisseviimine nõuab juhendamist.

Prognoos

Üldiselt on depressioon ravile hästi alluv haigus, millest on võimalik terveneda. Samas tuleb ka nentida , et haiguse kulg ja paranemise kiirus sõltuvad häire raskusastmest, inimese vanusest ja sellest, kui hoolsalt inimene jälgib arsti ettekirjutusi.
Võib juhtuda , et depressioon esineb vaid korra elu jooksul, kuid sagedasemad on need juhtumid, kus depressioon kipub korduma.

Ennetamine

Profülaktikat, mis annaks 100%-lise kindluse, ei ole. Tehtud kliiniliste uuringute põhjal on jõutud järeldusele, et haiguse taasesinemise vähendamiseks on oluline ravimi tarbimise jätkamine ka heaoluperioodis, kui pika aja jooksul , see otsustakse koos raviarstiga. Samuti oleks oluline depressiooni puhul lisaks ravimitega ravile käia psühhoteraapias, mis aitaks oma probleemidesse selgust saada, parandaks langenud enesehinnangut, negatiivset mõtlemist ja häiritud suhteid.