Haigused ja seisundid

Ärevushäire

ka generaliseerunud ärevushäire
Generalised anxiety disorder (ingl.k.)

Seletus
Psühhiaatriline häire, millega kaasneb pidev ja pikaajaline ärevus.

Ülevaade
Generaliseeritud ärevushäire puhul on tegemist igapäevase probleemiga. Häiret esineb naistel tunduvalt rohkem kui meestel ja see on levinum lahutatute ja töötute hulgas.
Ärevushäire avaldub liigse muretsemisena ja mitmesuguste kehaliste kaebustena - higistamine, värinad jm.
Inimesed kogevad püsivat ärevust, sest nende veendumused enese ja maailma kohta muudavad nad vastuvõtlikuks mitmesuguste olukordade väärtõlgendamisele ähvardaval kujul.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Generaliseeritud ärevushäire tekkepõhjusi tuntakse puudulikult ja arvatakse, et neid põhjusi peab olema rohkem kui üks.
Geneetilised tegurid: see psüühikahäire on vähemalt mingil määral perekondlik.
Viga närviülekande mehhanismis: Arvatakse, et aju närviülekannete eest vastutavate ainete ja neid vastu võtvate retseptorite hulk ja tundlikkus on ärevushäire puhul tavapärasest erinevad.
Psühhosotsiaalsed riskitegurid: negatiivsetel elusündmustel on suur osatähtsus generaliseerunud ärevushäire tekkes, eriti siis, kui häire on alanud täiskasvanueas.

Generaliseeritud ärevushäirega inimesed kipuvad vaieldava sisuga teavet endale ohtlikuna tõlgendama ja samuti esineb neil teistest rohkem abituse tunnet. Olukordades, mida tajutakse ähvardavana, pöörab inimene valikuliselt tähelepanu olukorra neile aspektidele, mis tema jaoks tähistavad “hädaohtu”. Näiteks kui keegi seltskonnas pöörab tema jutu ajal pilgu aknast välja, siis tõlgendab ärev inimene seda kohe tüdimuse märgina.

Sümptomid ehk avaldumine

Häire peamiseks iseloomulikuks tunnuseks on muretsemine, mis puudutab paljusid toiminguid ja sündmusi ja esineb peaaegu iga päev vähemalt kuue kuu jooksul.
Üldiselt on muretsemine normaalne ja ärevus üks sagedamini esinevaid emotsioone inimestel. Patoloogiline ehk haiglane ärevus on aga harvemini esinev. Generaliseerunud ärevushäirega inimeste mure sisu on küll sarnane tavamuretsejatele, kuid häire all kannatajad arvavad, et nende muretsemine on kontrollimatu, seega ebanormaalne nähtus ja et teised inimesed hindavad nende muretsemist negatiivselt. Samuti kalduvad häire all kannatajad arvama, et muretsemine on ohtlik nende vaimsele tervisele.

Generaliseeritud ärevushäire all kannatajatel on tugevasti väljendunud kehalised sümptomid nagu näiteks õhupuudustunne, käte higistamine, kerge väsimine, ärrituvus, lihaspinge ja unehäired.
Ärevus, mure või kehalised ilmingud põhjustavad inimesele olulisi kannatusi ja raskusi tööalases või muus tegevusvaldkonnas.
Ka võivad esineda südamepekslemine, hingamisraskused, mille korral inimene ise arvab, et tal on mingi kehaline haigus (mida tegelikult ei ole).

Sageli, kui inimene lõpuks psühhiaatri juurde jõuab, ei usu ta ikka, et tema vaevused oleksid psühholoogilist laadi. Seetõttu ei ole need inimesed väga koostöövalmid. Koostöö sellise häire puhul on aga määrava tähtsusega haiguse kulule.
Generaliseeritud ärevushäire esineb enamasti koos mingi muu psüühikahäirega, nagu näiteks koos depressiooni või paanikahäirega. Samuti ei ole harvad lisanduvad alkoholsõltuvuse ja alkoholikuritarvitamise probleemid.
Patoloogiline ärevus võib olla seotud aga hoopis mingi muu psüühikahäirega nagu näiteks depressiooni, psühhootilise häire, neuroosiga või olla mõne füüsilise häire väljenduseks nagu näiteks kilpnäärme ületalitus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Mingeid spetsiifilisi uuringuid häire diagnoosimisel ei kasutata, kõige olulisem on põhjalik vestlus.
Kahtluse korral kilpnäärme ületalituse suhtes võib vajalikuks osutuda hormoonide uurimine verest, mõne muu haiguse kahtluse korral teostatakse vastavale haigusele omased uuringud – elektrokardiogramm, vereanalüüs jm.
Häirest täpsustatud ülevaate saamiseks võidakse kasutada ärevushäire hindamise skaalat.

Ravivõimalused

Generaliseeritud ärevushäire puhul kasutatakse sageli keskmise ja pika toimeajaga bensodiasepiinide rühma kuuluvaid ravimeid (näit. diasepaami, alprasolaami, klonasepaami jne.) Nendel ravimitel on rahustav ja ärevust langetav toime ja nende ravimite toime saabub kiiresti - ilmne raviefekt saavutatakse juba esimese nädalaga.

Selle grupi ravimitel on aga rida soovimatuid toimeid- reaktsioonikiirus oluliselt väheneb, seega ei tohi istuda autorooli ega töötada liikuvate mehhanismidega. Rahustit ei tohi mingil juhul kasutada koos alkoholiga, sest võib tekkida surmaga lõppev hingamispuudulikkus, samuti oluline pidurdumine nii mõtlemises kui tegutsemises.
Ravimi suhtes võib tekkida tolerantsus - vajatakse järjest suuremaid annuseid sama efekti saavutamiseks ravimi korduval manustamisel.
Suurimaks puuduseks on ravimsõltuvuse teke - tugev tung või sundmõte tarvitada ainet ja võimetus kontrollida aine tarvitamise hulka. Ravimi kasutamisel tuleb meeles pidada, et ravimit ei tohi ära jätta järsku, sest muidu tekivad psüühilised ärajääma sümptomid - rahutus, hirm, unetus, koguni illusoorsed elamused võivad tekkida jne.
Võidakse kasutada ka antidepressante.
Psühhoterapeutilised raviviisid ehk näiteks kognitiiv-käitumuslike psühhoteraapia seansside jooksul õpetatakse häire all kannatajale rakendumislõdvestumist. Selle eesmärgiks on vähendada ärevust õpetades inimesele, kuidas tuvastada, hinnata ning muuta oma negatiivseid, ohuga seotud mõtteid ja nendega kaasnevat käitumist. Samuti õpitakse erinevaid lõdvestustehnikaid ning harjutatakse neid.

Prognoos

Generaliseeritud ärevushäire tüüpilist kulgu ja prognoosi tuntakse vähe.
Häire kulus mängib oma rolli õigeaegne pöördumine abi järele - mida varem on ravi alustatud, seda suurem on tõenäosus, et häire ei kordu.
Häire kulule annavad oma värvingu  teised samaaegsed häired. Näiteks generaliseeritud ärevushäire koos depressiooniga tähendab seda, et depressioon võib hakata korduma.
Kuna generaliseerunud ärevushäire on pikaajaline ärevushäire, siis on medikamentoosne ravi tihti väga pikk, kestes aastaid. Suurem osa asjatundjaid soovitab jätkata ravimite võtmist üle poole aasta isegi siis, kui sümptomid on kadunud, sest lühikese ravikuuri järel on häire kordumise risk päris suur.

Ennetamine

Tõeliselt efektiivset ennetusvõimalust pole.