.jpg)
Morbus Alzheimer (lad.k)
Alzheimer disease (ingl.k)
Seletus
Alzheimeri tõbi (AT) on aeglaselt süvenev, nõdrameelsust põhjustav närvisüsteemi haigus, mis tavaliselt algab vanemas eas .
Ülevaade
AT on 20. sajandi algusest tuntud progresseeruv haigus, mille kestus esimestest sümptomitest surmani on keskmiselt 10 aastat.
Alzheimeri tõbi on kõige sagedasem dementsuse ehk nõdrameelsuse vorm. Dementsust iseloomustab raske kognitiivsete funktsioonide (mälu, intellekt) kahjustus ilma teadvuse häireteta, mis märgatavalt häirib inimese igapäevast toimetulekut. Mõningatel juhtudel on täheldatud AT pärilikkust ning haiguse sagedasemat esinemist naistel.
Kõige olulisem haiguse riskifaktor on vanus. Haiguse levimus on üle 65-aastaste seas 6-8 % ja AT moodustab üle poole kõigist dementsussündroomidest.
Tervistavat või profülaktilist ravi Alzheimeri tõve vastu pole.
Tekkepõhjused ja mehhanismid
Kõige olulisem riskifaktor on vanus, kuid üheks olulisemaks riskifaktoriks peetakse ka geneetilisi põhjusi. Esimese astme sugulastel on east sõltuv risk haigestuda Alzheimeri tõppe kuni 38 % ning mõningatel andmetel võib see protsent olla veelgi kõrgem.
Vähemolulisteks riskifaktoriteks on naissugu, Downi sündroom ning madal haridustase. Kõigil Downi sündroomiga inimestel, kui nad on elanud üle 35 aasta vanaks, tekivad AT-le iseloomulikud tunnused.
Alzheimeri tõve korral esinevad peaajus sellised muutused, millega kaasneb närvisüsteemi taandarengu kiirenemine ja närvirakkude surm, närviülekandeid edastavate kontaktide ja virgatsainete hulga vähenemine.
Dementsusue raskusaste on sõltuvuses kahjustusalade tihedusest ajukoes.
Sümptomid ehk avaldumine
Haigus algab tavaliselt mäluhäiretega: tüüpilistel juhtudel ei suudeta uut informatsiooni omandada , säilitada ega reprodutseerida. Hilisstaadiumis võib kaduma minna ka varem omandatud informatsioon.
Kõige iseloomulikumad on kõnehäired: sõnavara vähenemine, kõnest arusaamise häire ja vale sõnakasutus.
Iseloomulikud sümptomid on ka raskused planeeritud sihipärase tegevuse sooritamisel ning võimetus ära tunda tuttavaid objekte ja isikuid.
Raskendatud on orienteerumine ruumis, igapäevatoimingute ja komplekssete ülesannete täitmine.
Kognitiivse defitsiidi kujunemisele võivad eelneda käitumis- ja psüühikahäired. Esineb kas üldine agiteeritus (vaenulikkus, pidev soov kuhugi minna, kriiskamine, asjadest kinnihaaramine jms.) või passiivsus.
Dementsusega kaasnevad sageli sundmõtted, luulud ja visuaalsed hallutsinatsioonid (25 % patsientidest).
Ligikaudu 40 %-l juhtudest esinevad depressioon ja ärevushäire, mis võivad olla ka haiguse esmassümptomiks. Iseloomulikud on unehäired.
Hilisemates dementsuse staadiumites võivad lisanduda kõnnaku- ja neelamishäired, parkinsonistlik sündroom ning üksikjuhtudel ka epileptilised hood.
Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks
Alzheimeri tõve varajane diagnoos on komplitseeritud, kuna enamasti puuduvad inimest häirivad subjektiivsed vaevused.
Ka objektiivsed muutused on tagasihoidlikud ning vähemärgatavad. Hiljem pannakse tähele lihastoonuse suurenemist, ettekummardunud asendit, mälu halvenemist ja kõhnumise märke.
Alzheimeri tõve kindlat diagnoosi võimaldab ainult histoloogiline uuring ajukoe proovitüki uuring.
Diagnoosimisel kasutatakse sageli ka peaaju kompuutertomograafiat ja magnetresonantstomograafiat, kuid antud uuringud ei võimalda kindlat AT diagnoosi. Sageli tehakse patsiendile EEG - aju elektrilise aktiivsuse uuring, mis AT puhul näitab nö. ajutegevuse aeglustumist.
Ravivõimalused
Parandavat või profülaktilist ravi pole, kuid praegu kasutusel olevate ravimitega saab sümptomeid leevendada.
Selleks kasutatakse peamiselt ravimeid, mis võtavad ära rahutuse, ärevuse ja pidurdavad mõnevõrra haiguse süvenemist - rahusteid, antidepressante. Ravi katkestamise järel langeb ravimeid kasutanud AT haigete vaimne võimekus kiiresti, s.t. vaimne allakäik pidurdub ainult ravimi võtmise ajal.
Tihti saab patsient läbi ilma ravita. Alzheimeri-patsiendi tegutsemisvõimet saab sageli tõsta, kui luua haiget innustav keskkond. Väga oluline on hooldavate omaste toetus.
Prognoos
Alzheimeri tõbi on pidevalt süvenev haigus. Kahjustus hõlmab eelkõige kognitiivseid funktsioone ning viib lõpuks raskekujulise dementsuse tekkele.
Senini kasutusele võetud raviviisid ei ole olulist efektiivsust ilmutanud, seega parandavat või profülaktilist ravi Alzheimeri tõve vastu pole. Ravi seisneb inimest häirivate ilmingute leevendamises.
Dementsuse staadiumis on selle haiguse ravi lootusetult hilinenud ravi saab olla ainult sümptomite leevendamiseks.
Ennetamine
Alzheimeri tõve puhul on oluline selle haiguse varajane äratundmine ja diagnoosimine ning kerge kognitiivse häirega vanemaealiste patsientide jälgimine.
Uuringutes on leitud, et asendusravina östrogeene kasutanud naistel on väiksem risk haigestuda Alzheimeri tõppe.
