Haigused

ka maksa alkoholtõbi;
alkohoolne hepatiit
Hepatitis alcoholica (lad. k.)
Alcoholic hepatitis, alcoholic liver disease (ingl. k.)

Selgitus
Alkohoolne maksahaigus on alkoholi liigtarbimise tagajärjel tekkiv maksakoe põletik ja hävimine.

Ülevaade
30-50% maksahaigustest on põhjustatud alkoholist.
Kahjulikuks hulgaks meeste puhul on umbes 60 g etüülalkoholi tarbimine päevas, naistel 20g.
Erinevate alkoholi sortide (punane või valge vein, kanged või lahjad joogid) kahjulikkuses või kahjutuses puudub ühtne seisukoht.
Haigus on raske prognoosiga, kuna maks sidekoestub ning ei täida enam lõpuks oma ülesandeid.

Tekkepõhjused ja mehhanismid

Alkoholi maksa kahjustav toime sõltub:
  eelnevatest haigustest haige inimese organism on nõrgem, haigused tekivad kergemini kui tervetel,
  soost naistel tekib maksakahjustus väiksemate koguste ja kiirema aja jooksul, kuna neil on tavaliselt kehakaal ning alkoholi lammutava ensüümi alkohol-dehüdrogenaasi hulk ja aktiivsus väiksem kui meestel,
  toitumisest kui inimene ei toitu korralikult, on tema organism nõrgem ning haigused tekivad kergesti;
  pärilikest faktoritest alkoholi lagundavate ensüümide omapära, sidekoe tekkimise hulk ja kiirus jm.,
  joodava alkoholi hulgast päeva (nädala) kohta,
  liigtarbimise kestusest - raske maksakahjustuse tekkimiseks kulub reeglina vähemalt 10 aastat.

Alkoholi tarbimine muudab maksa ainevahetust. Pikaajalisel alkoholi tarbimisel maks rasvub ja muutub põletikuliseks ning tekib maksatsirroos ehk maksarakud kärbuvad ja asenduvad sidekoega.

Kärbunud maksarakud enam eluvõimeliseks ei muutu ja oma ülesannet täitma ei hakka, sidekoerakud nende ülesannet ei asenda. Maksa töövõime ei häiru tavaliselt enne kui on hävinud umbes kaks kolmandikku rakkudest ning sellise kahjustuse tekkimiseks kulub väga pikk aeg.
Kui see aga lõpuks juhtub, siis ei tooda maks enam organismile piisavas koguses valke, verehüübimiseks vajalikke aineid, rasvade seedimiseks sappi, kaotab võime muuta kahjutuks organismile mürgiseid aineid.

Sümptomid ehk avaldumine

Umbes pooled alkohoolset maksahaigust põdevad inimesed tunnevad ennast hästi. Ülejäänutel võivad tekkida isutus, iiveldus, kaalulangus, valu paremal ülakõhus (maksa paiknemise kohal), palavik.
Maksasiseste sapiteede sulguse tõttu sidekoega satub sapp verre ning nahk ja silmavalged võivad muutuda kollaseks.
Enamusel inimestest suureneb maks, vahel ka põrn. Kõhtu võib koguneda vedelikku tekib astsiit.
 

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Maksapõletikku võib kahtlustada välimuse kollase naha ja silmavalgete, vedeliku kogunemisest suurenenud kõhu järgi.
Abiks on ka kõhu katsumine ehk palpeerimine nii saab täpsustada, kas on mõni koht valus ning suurenenud maks ja/või põrn.
Diagnoosi täpsustamiseks võetakse vereproov - kontrollitakse maksa töövõime näitajaid ning välistamaks viiruses poolt põhjustatud maksapõletikku, kontrollitakse viirusevastaste antikehade ehk vastuainete olemasolu/puudumist.
Ultraheliga saab näha, kas on vedelikku kõhus, maksa suurust ja tihedust, maksasiseste sapiteede olukorda.
Ainult biopsiaga - proovitüki võtmisel maksakoest - on võimalik kindlalt diagnoosida alkohoolse maksahaiguse raskusastet ning välistada teised maksahaigused. Protseduuri tehakse eelneva kohaliku tuimestusega ultraheliaparaadi kontrolli all spetsiaalse süstla abil.

Ravivõimalused

Alkoholist põhjustatud maksakahjustust ei ole võimalik ravida.
Ainsaks võimaluseks haiguse süvenemist aeglustada on alkoholist loobumine.

Prognoos

Loobudes alkoholist enne, kui maksarakud hakkavad põletiku tagajärjel kärbuma ja asenduma sidekoega ehk tekib maksatsirroos, on prognoos päris hea. Maksarakkude põletik möödub ning töövõime taastub.
Kärbunud maksarakud aga enam eluvõimeliseks ei muutu ja oma ülesannet täitma ei hakka. Tsirroosi tagajärjel võib tekkida maksavähk.
Inimese elukvaliteeti halvendab alkoholi pikaajaline toime ka teistele organsüsteemidele (süda, magu, kõhunääre, närvisüsteem, immuunsüsteem, ainevahetus).

Ennetamine

Parim viis maksahaiguse tekke vältimiseks on alkoholi mitte pruukida! Mõõduka alkoholi tarbimisega väheneb küll risk südame-veresoonkonnahaiguste tekkeks, kuid suureneb võimalus maksahaiguse saamiseks. Arvestada tuleb sellega, et kogus, mis mõnele võib osutuda väikeseks, võib samas teisele olla ülisuur ja viia raske maksakahjustuse tekkeni.