Haigused ja seisundid

Äge leukeemia

Äge müeloidleukeemia;
Äge lümfoidleukeemia
Leukaemia myeloides acuta, leukaemia lymphatica acuta (ld.k)
Acute myelogenous leukemia, acute lymphocytic leukemia (ingl.k)

Seletus
Äge leukeemia on kiire kuluga vereloomerakkude pahaloomuline kasvaja ehk verevähk.

Ülevaade
Ägeda leukeemia vormid on äge lümfoidleukeemia, mida esineb sageli lapseeas ja äge müeloidleukeemia, mis tekib peamiselt täiskasvanueas.
Luuüdis tekib leukeemiliste rakkude vohamine ja normaalne vereloome luuüdis surutakse maha, mis põhjustab vererakkude vähesusest tingitud vaevusi ja eluohtlikke tüsistusi.
Raviga on võimalik haiguse täielik või ajutine taandumine, lastel on paranemine parem, kui täiskasvanutel.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Leukeemia on vere vähkkasvaja, mille puhul tekib palju valgeliblesid ehk leukotsüüte.
Äge leukeemia on kiire kuluga haigus, mille korral tekivad ebaküpsed leukeemilised rakud ehk blastid.

Vastavalt sellele, kas tekib müeloidsete või lümfoidsete valgeliblede ehk leukotsüütide eellasrakkude sarnaste rakkude vohamine, nimetatakse haigust ägedaks müeloidseks või lümfoidseks leukeemiaks.
Leukeemiliste rakkude vohamise tõttu luuüdis surutakse maha normaalne vereloome, selle tagajärjel tekib punaliblede ehk erütrotsüütide vähesus ja aneemia ehk kehvveresus, normaalsete valgeliblede ehk leukotsüütide vähesus ja infektsioonioht ning vereliistakute ehk trombotsüütide vähesus ja verejooksuoht.
Luuüdist läheb leukeemiliste rakkude vohamine edasi ka põrna, maksa, kopsu, neerudesse või ajju ja selle tagajärjel tekivad nende elundite talitlushäired. Võivad tekkida ka nahakahjustused. Eluohtlikud tüsistused on raske verejooks ja infektsioon.
Ägeda leukeemia täpset tekkepõhjust ei teata, riskifaktoriteks peetakse geneetilisi tegureid (Downi ja Klinefelteri sündroom), viirusi, luuüdi kahjustust keemiliste ainete või ioniseeriva kiirguse poolt ning äge leukeemia tekib ka teiste vereloomehaiguste tagajärjel (tõeline polütsüteemia, müelodüsplastiline sündroom).

Sümptomid ehk avaldumine

Tavaliselt tekib esmalt üldine väsimus, kaalulangus, öine higistamine ja palavik. Valgeliblede vähesuse tõttu tekib vasuvõtlikkus infektsioonide suhtes.
Aneemia põhjustab kahvatust, jõuetust ja hingeldust.
Trombotsüütide puuduse tõttu tekivad nahale kergesti sinised plekid, ninaverejooksud, igemed on veritsevad. Võib tekkida lümfisõlmede suurenemine.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Vere ja luuüdi rakkude mikroskoobiga uurimiseks tehakse vereanalüüs ja luuüdist võetakse proovitükk ehk biopsia, ägedale leukeemiale on iseloomulik ebaküpsete blastide olemasolu. Teiste vererakkude hulk on tavaliselt vähenenud.

Ravivõimalused

Kasutatakse keemiaravi ja luuüdi siirdamist.

Äge müeloidne leukeemia
Esmalt püütakse keemiaraviga (daunorubitsiin jt.) saavutada remissioon ehk haiguse taandumine (blastide arv on väike, tervete vererakkude hulk on normaalne, haigus ei põhjusta vaevusi). Seejärel tehakse remissiooni kindlustavat ja säilitavat ravi, sest kõik kasvajarakud ei hävi ja ilma ravita tekib haiguse retsidiiv. Võimalusel kasutatakse ka luuüdi siirdamist.

Äge lümfoidne leukeemia
Remissiooni saavutamiseks ja säilitamiseks kasutatakse keemiaravi ja kortikosteroide. Võimalusel kasutatakse ka luuüdi siirdamist. Kesknärvisüsteemi haarava neuroleukeemia ennetamiseks süstitakse seljaajuvedelikku keemiaraviks kasutatavaid ravimeid.

Keemiaravi järgselt tekib mõnenädalane rakuvähene periood, mille jooksul on vajalik toetav ravi (antibiootikumid, trombotsüütide ja erütrotsüütide ülekanne), sest hävib ka osa normaalseid vererakke, mille tõttu organism on vastuvõtlik infektsioonidele ja esineb verejooksuoht.

Prognoos

Ilma ravita on prognoos halb (keskmine elulemus on mõned kuud). Raviga on võimalik ka täielik paranemine. Prognoos on parem alla 60 aastastel haigestunutel. Ägeda lümfoidse leukeemia puhul on lastel prognoos parem (paranemine rohkem kui pooltel juhtudel), kui täiskasvanutel.

Ennetamine

Ennetamine ei ole otseselt võimalik. Haigestumise riski vähendamiseks vältida kokkupuudet mürgiste keemiliste ainetega ja ioniseeriva kiirgusega.

Kasutatud kirjandus:
The Merck Manual, 1999
Herold jt. Sisehaigused, 1999
Kodin Suuri Lääkärikirja 1995