suur banner

Super User

Puusavalu

Coxalgia, coxodynia, ischias (lad. k.)
Hip pain (ingl. k.)

Ülevaade
Puusavalu võivad põhjustada väga paljud erinevad haigused. Valu põhjus ei pruugi olla üldsegi puusas.
Puusavalu võib esineda tõsise liigeshaiguse korral, ülekoormusest või traumadest tekkinud liigesekestade, kõõluste, lihaste põletikest, kõhuõõnehaigustest, kuse- ja suguelundite haiguste, luustikuhäirete (osteoporoos), kiirguvate närvivalude korral.

 

Tekkemehhanismid
Sagedasemad põhjused
Haruldasemad põhjused
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Koduse ravi võimalused
Arsti poole pöördu juhul, kui

Tekkemehhanismid

Puusavalu võib põhjustada pidevalt süvenev, liigeseid muundav ehk deformeeriv, lõpuks invaliidistav liigeshaigus.

Puusavalu võivad põhjustada ka ülekoormusest või traumadest tekivad ajutised liigesekesta, kõõluste, lihaste paiksed põletikud, kusjuures liiges ise ei pruugigi olla haige.

Puusavalu võib tekkida kõhuõõnehaiguste ning -häirete korral kuse- ja suguelundites, luustikuhäirete (osteoporoos), kiirguvate närvivalude korral.

Osteoartroos on liigeskõhre kulumise haigus. Üheks oluliseks osteoartroosi tekkepõhjuseks on liigeste ülekoormus (raske füüsilise töö, liigse kehakaalu tõttu).

Osteoporoosi ehk luuhõrenemise korral väheneb kaltsiumi sisaldus luudes ja luud muutuvad hapraks. Osteoporoosi olulisemateks riskiteguriteks vanemas eas on madal suguhormoonide tase organismis ning kortikosteroidravimite (prednisoon, kortisoon) kasutamine astma ja reumatoidartriidi raviks.

Infektsioosset artriiti ehk liigesepõletikku põhjustavad liigeses viirused, seened, bakterid, tekib mäda. Organismis pikemalt püsiva seen- või viirushaiguse korral esineb oht, et haigustekitajaid satub vereringesse ning kandub verega organismis laiali, sh liigestesse.

Reaktiivsete liigesepõletike korral liigeses mädatekitajat ei ole, liigesepõletik tekib immuunsüsteemi vastusena nakkusele kusagil mujal organismis (näiteks kuse-suguteedes või soolestikus).

Reumatoidartriit algab enamasti keskeas, kulgeb pidevalt edasi arenedes, hiljem moondab liigeseid, enamasti sõrme- ja randme, pöia-varbaliigestes. Võib tekkida ka puusaliigeses. Reumatoidartriidi täpne tekkepõhjus ei ole teada.

Sagedasemad põhjused

Liigeshaigused
• Osteoartroos ehk liigeskulumus
• Osteonekroos ehk luukärbumine (puudulikust verevarustusest)
• Osteoporoos, osteoporootilised luumurrud (selgroolülid)
• Luumurd (reieluu, puusanapp, vaagnaluu)
• Spondüloartropaatia (muutused selgroolülidevahelistes liigestes)
• Infektsioosne artriit
• Juveniilne artriit (sh psoriaatiline artriit)
• Hemartroos ehk verevalum liigeses (trauma korral)
• Reumatoidartriit
• Osteomüeliit

Liigest ümbritsevate kudede haigused
• Trohhanterbursiit ehk limapaunapõletik
• Entesiit ehk kõõluse, sideme või liigeskapsli luule kinnitumiskoha põletik
• Reumaatiline polümüalgia ehk lihasvalu
• Adduktori tendiniit ehk reie lähendajalihase kõõluse põletik

Kõhu- ja kusesuguteede häired
• Aordianeurüsm
• Song
• Põletikuline haigus vaagnas
• Kivi kusejuhas
• Kõhukelmetagused protsessid
• Kubeme või aordikõrvaste lümfisõlmede suurenemine

Kiirguvad valud
• Istmikunärvivalu
• Lülidevaheliste ketaste degeneratiivsed ehk “kulumise” haigused
• Spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemus
• Sakroiliit ehk ristluu-niudeluu vahelise liigese põletik

Haruldasemad põhjused

• Hemokromatoos
• Luukasvaja
• Sarkoidoos
• Pageti tõbi

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Hinnatakse kõnnakut, alajäsemete ja selja liikuvust, liigeste valulikkust, vaadatakse luude/liigeste väliseid muutusi.
Lisaks võivad olla vajalikud röntgenuuringud, et näha võimalikke muutusi liigestes/luudes. Luude tihedust on võimalik hinnata densitomeetria abil.
Vereanalüüsist hinnatakse põletiku olemasolu.
Saadud informatsiooni põhjal otsustatakse edasiste uuringute vajadus.

Koduse ravi võimalused

Kodus oleks soovitav ravida puusavalu vaid juhul, kui valu põhjus on varem kindlaks tehtud ning on juba teada, kuidas seda leevendada.
Liigesjäikuse vähendamiseks tuleb kasuks võimlemine.
Koormuse vähendamiseks liigestele, aga ka kogu organismile üldiselt, tuleks liigse kehakaalu korral kaalu vähendada.

Arsti poole pöördu juhul, kui

• Esineb puusavalu, mille põhjus ei ole teada.

Puusaliigese düsplaasia

ka puusaliigese kaasasündinud nihestus
Dysplasia coxae congenita (Luxatio coxae congenita) (lad.k)
Congenital dysplasia of the hip (Congenital luxatio of the hip)(ingl.k)

Selgitus
Kaasasündinud haigused mille korral puusaliigese tavapärane areng on häiritud.

Ülevaade
Puusaliigese häiritud arenemine on sage haigus, esinedes sagedusega 15:1000 vastsündinu kohta, nihestust on tunduvalt harvemini.
Tavaliselt esineb vasakpoolne puusaliigese düsplaasia. Tüdrukutel on haigust 5-7 korda sagedamini kui poistel. Nendel lastel esineb sagedamini ka teisi väärarendeid, nagu kõverkaelsus ja pöidade vale asend ehk komppöid.

 

Tekkepõhjused ja mehhanismid
Sümptomid ehk avaldumine
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Ravivõimalused
Prognoos  
Ennetamine 

Tekkepõhjused ja mehhanismid

Täpseid tekkepõhjusi ei teata.
Haiguse riskiteguriteks on raseduseaegne lapse hapnikuvaegus, tuharseis, lootevee vähesus, suur loode ja esmasrasedus.
Haigusel on perekondlik soodumus, kui puusaliigese düsplaasia on olnud lähisugulasel (õel, vennal), on ka teistel pere lastel suurem tõenäosus haiguse tekkeks.

Raseduse ajal on ema veres rohkesti naissuguhormoone, mis jõuavad ka lapse organismi. Need muudavad side- ja lihaskoe hästi venivaks (vajalik sünnituseks).
Kui aga lapsel on puusanapp ja reieluupea arenenud puudulikult (puusaliigese düsplaasia) ning lihased ja sidemed ei hoia liigest piisavalt tugevana, võib reieluupea libiseda liigesest välja ehk tekib puusaliigese nihestus.

Sümptomid ehk avaldumine

Lapse jalad on erineva pikkusega, nihestunud jalg on lühem.
Põlvest ja puusast painutatud jalga ei ole võimalik viia väljapoole. Jala liigutamisel võib tunda naksumist või plõksatust.
Käima hakkamisel laps lonkab, jalg on pööratud väljapoole ja on teisest lühem. Sageli on selg kõverdunud  külgsuunas ehk on tekkinud skolioos. Käimine võib olla valulik ja taaruv.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Jalgade liikuvuse test:  laps lamab uurija ees selili, jalad painutatud puusast ja põlvest. Haaratakse jalad põlvedest ja püütakse neid lähendada alusele (viiakse harki). Normis saab jäset kergelt viia peaaegu aluseni. Kui puusaliiges on ebapiisavalt arenenud on tunda naksatus ja liigutus on piiratud.
Nihestuse korral on reieluupea tuharalihaste all ja jalg on lühenenud ning pööratud sissepoole. Tuharavoldid on erinevad ehk asümmeetrilised.
Ultraheliuuring puusadest tehakse selleks, et näha kuidas on arenenud puusanapp ja reieluupea. 
Röntgenülesvõte puusast tehakse niinimetatud “konna asendis”, mis on vajalik selleks, et hinnata puusanapa arengut, reieluupea luustumist ja nende omavahelist asetsemist.

Ravivõimalused

Oluline on alustada ravi võimalikult varakult.
Last tuleb pidevalt hoida “konna asendis”. Selleks kasutatakse vastavaid padjaga pükse (abduktsioonipadi). Vajalik selleks, et puusanapp saaks hästi areneda. Kantakse kuni 12 nädalat, vahel ka pikemat aega. Last ei tohi toetada jalgadele kuni liiges on piisavalt arenenud.
Ravikehakultuur: iga päev peab 6-7 korda lapsega võimlema tehes puusaringe (sarnast liigutust mida kasutatakse ka liigese uurimisel).
Freijka patja kasutatakse juhul, kui eelnimetatud ravivõtted ei aita. See on kõvast materjalist pükste sarnane tugi mis pannakse lapse jalgevahele. See hoiab jalad suuremas paindes kui pehme padi.
Kipslahast kasutatakse siis, kui kuuendaks elukuuks ei ole laps paranenud Ravi võib kesta mitmeid kuid.
Operatsioon võib vajalik olla puusaliigese nihestuse korral, kui liiges ei parane eelpool nimetatud meetodiga. Liiges avatakse, reieluupea viiakse oma õigesse kohta ning tugevdatakse liigest, et nihestus ei korduks.

Prognoos  

Kui haigus on avastatud varakult ja alustatud kohest ravi on prognoos hea. Kui aga häiritud puusaliigese formeerumine jääb diagnoosimata, võib tekkida liigese nihestus mis võib põhjustada pikaaegset ravi ja invaliidistumist.

Ennetamine 

Kuna haiguse täpseid põhjusi ei teata ei ole võimalik seda ennetada.

Puukborrelioos

ka Lyme tõbi
Morbus Lyme (ld.k)
Lyme borreliosis (ingl.k)

Seletus
Lyme tõbi on puukide vahendusel leviv haigus, mida põhjustab spiroheetide perekonda kuuluv bakter ning mille esmaseks tunnuseks on ringikujuline nahalööve puugihammustuse piirkonnas.

Ülevaade
Puuke on mitut liiki ning haigusi levitavad puugid võivad olla piirkonniti erinevad. Eestis levib palju võsapuuke ning laanepuuke. Neist esimest võib leida üle kogu Eesti, teist aga vaid ida- ja lõunaregioonides. Eestis on puukborrelioosi sagedus 22 : 100 000 inimese kohta.

 

Tekkepõhjused ja –mehhanismid
Sümptomid ehk avaldumine
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Ravivõimalused
Prognoos
Ennetamine

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Lyme tõve tekkes on keskne koht puukidel. Inimene on puugi juhuperemees ning nakatumine toimub tavaliselt vere imemise ajal. Väga harva võib inimene saada nakkuse koduloomadelt puuki eemaldades.
Varakevadel ja suve algul saadakse nakkus laanepuugilt, sügisel aga võsapuugilt, seega haiguse ilmnemise periood on aprillist oktoobrini.

Lyme tõve põhjustajaks on mikroob nimega Borrelia burgdorferi, mis tungib puugi abiga inimesse ning liigub edasi vere vahendusel, nakatades niiviisi mitmeid organeid. B. Burgdorferi meelispaikadeks on närvisüsteem ning liigesed.
Peiteaeg ehk aeg, mis kulub nakatumisest haiguse avaldumiseni, võib olla 3-32 päeva.

Sümptomid ehk avaldumine

Lyme tõve avaldumine jagatakse tinglikult kolme perioodi. Puugihammustuse piirkonnas tekib punetav ala, mis järk-järgult ringikujuliselt suureneb, seda nimetatakse migreeruvaks erüteemiks. Siiski võib kuni 25%-l haigetest see nahamuutus puududa.
Teise haigusperioodina tuntakse nakkuse laialdast levikut organismis. Haigel ilmneb palavik, külmavärinad, lihase- ja liigesvalud, kurgu- ja peavalu ning köha. Lisaks võivad olla suurenenud lümfisõlmed ning esineb üldine nõrkus.
Kui inimene ei saa õigeaegselt ravi, võib kujuneda haiguse kolmas staadium ehk püsiv põletik. ~15%-l kujunevad närvisüsteemi häired (meningiit, entsefaliit, müeliit või neuriit). ~8%-l tekivad südame rütmihäired (atrioventrikulaarne blokaad), mis avaldub liiga aeglase südametegevusena. Tüüpiliselt esineb ka liigeste valu, mis pidevalt liigub ühest liigesest teise. Väga harva esineb aastaid pärast nakatumist avalduv krooniline närvisüsteemi põletik, mille tõttu tekivad mälu-, une- ja meeleolu häired ning närvivalud.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

 Kui inimesel esineb tüüpiliselt esimene haigusstaadium ehk migreeruv erüteem ning ta mäletab puugihammustust, siis ei teki tavaliselt diagnoosiga raskusi.
Kui aga erüteemi ei ole tekkinud või ei ole haige seda märganud, tuleb teha täpsustavaid uuringuid. Diagnoosimist raskendab asjaolu, et antikehad B. Burgdorferi vastu tekivad verre alles 3...6ndal nädalal peale nakatumist. Kuna ka ajuvedelikku ehk liikvorisse ilmuvad põletikulised muutused alles nädalaid peale nakatumist, siis on tihti vaja püstitada algne diagnoos vaid kliinilise pildi alusel, teisi põhjuseid välistades.

Ravivõimalused

Lyme tõbe saab edukalt ravida antibiootikumidega, mis hävitavad inimese organismi sattunud B. Burgdorferi. Algstaadiumis alustatakse ravi doksotsükliiniga (100 mg 2 korda päevas). Kui haigus on esimeses staadiumis, siis piisab tavaliselt 10-päevasest ravikuurist. Kaugemale arenenud haiguse korral aga rakendatakse kuni 30 päeva pikkuseid kuure sama ravimiga.
Kui esinevad juba närvisüsteemi või südametegevuse häired, manustatakse ravimit veeni. Liigeste ning lihaste valulikkuse vähendamiseks kasutatakse valu- ja põletikuvastaseid aineid (ibuprofeen, diklofenac).

Prognoos

Lyme tõbi allub hästi ravile. Problemaatilisemad on ehk juhud, kus haigus avaldub alles aastaid hiljem mitmete närvihaiguse sümptomitega, kuid õnneks on see probleem väga harva esinev. Õigeaegne ravi tagab hea paranemise.

Ennetamine

Puukide vahendusel levivaid haigusi saab ennetada vaid ühel viisil: puugihammustust vältides. Oluline on riietuda hoolikalt metsas liikudes ning alati kontrollida kogu nahk, et vajadusel eemaldada nakkust levitav puuk. Kaasajal on saadaval ka puugitõrjevahendid ehk repellendid, mida pihustatakse riietele ning mis taksitavad puugi kinnitumist.

Kasutatud kirjandus:
Harrison’s Principles of Internal Medicine, 1998
Eesti Arst 2001, nr 7
Neurology In Clinical Practice, W G Bradley 3rd Ed.

Punetised

Rubella (lad. k)
Rubella German measles (ingl. k)

Selgitus
Äge viirushaigus, mis avaldub kurguvalu, nahalööbe ja lümfisõlmede suurenemisena.

Ülevaade
Haigus levib piisknakkusena haigelt inimeselt sülje vahendusel.
Viirus on vähenakkav, esineb puhangutena 7-12 aasta järel, enam kevadeti.
Tavaliselt põetakse haigust koolieas, harvem imikueas.
Plaaniline vaktsineerimine on oluliselt vähendanud haigestumist. Haigus kulgeb healoomuliselt, tavalise kulu korral ravi ei vaja. Ohtlik rasedatele võimalike lootekahjustuste tõttu.

 

Tekkepõhjused ja mehhanismid
Sümptoomid ehk avaldumine
Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks
Ravivõimalused
Prognoos
Ennetamine

Tekkepõhjused ja mehhanismid

Haigustekitaja on Rubella viirus mis levib piisknakkusena nakatunud inimeselt. Viirus eelistab eriti seonduda lootekudedega, põhjustades loote väärarendeid juhul, kui haigestutakse raseduse ajal.

Sümptoomid ehk avaldumine

Peale nakatumist on haigusel peiteperiood (periood, mil viirus on juba organismis, kuid haigusilmingud alles puuduvad) 11-24 päeva (keskmiselt 18 päeva).
Seejärel tekib kaela ja kukla lümfisõlmede suurenemine, kurguvalu, palavik kuni 38C, halb enesetunne, nõrkus ja peavalu.
2.-3. haigusepäeval tekib kiiresti leviv õrnroosa lööve, mis algab peanahalt ja levib ühe päevaga kehale ja jäsemetele. Lööve on intensiivsem käte ja jalgade sirutuskülgedel, möödub 2-3 päevaga.

Raseduse ajal haigust põdedes on oht spontaansele abordile, enneaegsele sünnitusele, või kaasasündinud väärarendile. Mida varasem on rasedus, seda tõsisemad väärarengud tekivad. 1. raseduskuul on risk 90%, 2. kuul 60%, 3. kuul 30-35%, 4.raseduskuul 10%.
Kaasasündinud punetiste korral võib laps olla alakaaluline, esineb vaimse arengu peetus, maksa suurenemine, südamerike, kurtus, silmahaigused.
Punetised võivad tüsistuda liigespõletikuga (täiskasvanutel ja murdeealistel), väga harva peaajupõletikuga.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Haiguse puhangu ajal diagnoositakse seda sümptomide järgi.
Viiruse isoleerimine on võimalik, kuid kalliduse tõttu praktikas mitte kasutatav.
Seroloogiline uuring - selleks on vajalik vereanalüüs, kust püütakse leida organismis tekkinud kaitsekehasid viiruse vastu. Kui neid on suures hulgas, siis on haigus väga tõenäoline.
Kaasasündinud punetiste korral uuritakse samaaegselt nii vastsündinut kui ka ema.

Ravivõimalused

Tavalise kulu korral ravi ei vaja.

Prognoos

Üldiselt on prognoos hea, haigus paraneb iseeneslikult. Haigust põetakse korra elus, hiljem ei kordu. Kui tegemist on haigestumisega raseduse alguses, on suur oht lootekahjustuste tekkeks.

Ennetamine

Haiged isoleerimist ei vaja. Plaaniline vaktsineerimine toimub 12. elukuul ja revaktsineerimine 13 aasta vanuses. Kui plaanilises korras ei ole vaktsineeritud, on see näidustatud fertiilses eas naistel kes ei ole rasedad, lasteasutuste ja haiglate töötajatel ning neil, kes pole põdenud punetisi.
Naised, kes on vaktsineeritud, ei tohi 3 kuu vältel rasestuda.
Vaktsineerimine on vastunäidustatud rasedatele ja kaasasündinud immundefitsiidiga inimestele.

Telli see RSS uudisvoog
Back to top