Haigused ja seisundid

Luumurd, üld

Luumurd
Fractura (ld.k)
Fracture (ingl. k)

Milles seisneb vigastus?
Luumurd on luu järjepidevuse katkemine kaheks või enamaks osaks ehk fragmendiks.  Luumurruga kaasneb peaaegu alati ka ümbritsevate pehmete kudede (lihased, rasvkude, nahk) vigastus.
Kui nahal luumrru kohalesineb haav, siis nimetatakse luumurdu lahtiseks. Kui naha vigastust ei esine, siis nimetatakse luumurdu kinniseks.
Samuti võib jaotada luumurrud nihketa (nn. mõra) või nihkega murdudeks. Nihketa luumurru korral on luu fragmendid teineteisega kontaktis ehk murd on stabiilne.  Nihkega luumurru korral  murdunud luufragmentide vahel kontakt puudub, neid saab nimetada ka ebastabiilseteks murdudeks. Luumurdusid, mis esinevad liigeste piirkonnas, ulatuvad liigesesse või liigespinnani nimetatakse liigesesisesteks murdudeks.

Kuidas tekib vigastus?

Vigastus tekib välise jõu või löögi toimel. Suurte luude (reieluu, sääreluu, vaagna luud) vigastused tekivad tõsiste traumade tagajärjel (näiteks autoavarii, kukkumine kõrgustest, õnnetused ehitustel).
Väiksemate luude (näiteks rangluu, küünarvarre luud) murrud tekivad väiksemate traumade tagajärjel (näiteks kukkumine jalgrattalt).
On ka rida haigusi, mis põhjustavad luutiheduse vähenemist ning luumurrud tekivad ilma olulise traumata (näiteks osteoporoos ehk luuhõrenemine).
Sagedamini vigastatav kehaosa on labakäsi. Sõrmede vigastused saadakse enamasti pallimängudes. Labajala piirkonna vigastusi põhjustab vägivaldne muljumine.

Millised on sümptomid?

Luumurdude sümptomid võib jagada kaheks. Esimesed on üldised sümptomid. Nendeks on valu, turse ja verevalum murru piirkonnas, samuti ei saa valu tõttu liigutada läheduses asuvaid liigeseid.
Teised sümptomid on ainult luumurrule iseloomulikud. Nendeks on jäseme ebanormaalne liikuvus murru piirkonnas, kuuldav luuotste “ krõbin” ehk krepitatsioon ja jäseme deformatsioon ehk ebaloomulik kõverdumine murru piirkonnas.
Naha haava korral esineb verejooks haavast. Liigesesiseste luumurdude korral koguneb veri liigesesse põhjustades liigese suurenemise ja turse.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võib vaja minna

Lisaks iseloomulikele kaebustele ja sümptomitele on vaja teha röntgenülesvõtted vigastatud piirkonnast.
 Teatud luumurdude korral tehakse kompuutertomograafia juhul, kui on vaja otsustada ühe või teise  ravimeetodi valiku üle.

Ravivõimalused

Luumurdude ravi peaks algama juba vigastuse tekkimise momendil. See tähendab, et luumurruga haigel tuleb juba koha peal alustada esmaabi andmisega.
Kinnise luumurru korral tuleb vigastatud jäse lahastada nii, et oleks fikseeritud murrust kõrgemal ja madalamal olevad liigesed. Kui luumurd on lahtine (esineb haav ja verejooks) tuleb haavale asetada puhas side ja sellest sageli piisab ka verejooksu peatamiseks.
Haiglas rakendatakse ravi vastavalt sellele, kas luumurd on stabiilne (kipsravi) või ebastabiilne (operatsioon).  Luumurru raviks valitakse tänapäeval selline meetod, et inimene paraneks võimalikult kiiresti ja tema elukvaliteet oluliselt ei kannataks.

Taastusravi: Taastusravi algab juba peale kipsi asetamist või operatsiooni. Eelkõige on tegemist  ravikehakultuuriga lihastele ja liigestele.
Ravikehakultuuri aluseks on inimese liikumisvõime taastamine vastavalt sellele, millise piirkonna vigastusega on tegemist. Kahjuks tuleb aga hoiatada, et alati pole taastumine luumurru järgselt täielik.
Nii näiteks võib liigesesisese luumurdude korral jääda liikuvusulatuse piiratus või isegi liigesjäikus. Samuti ei pruugi luumurd paraneda.

Kuidas vältida vigastust?

Kuna tegemist on tavaliselt õnnetustega, siis väga palju vältida neid pole võimalik. Küll aga on võimalik mõistliku liiklemise korral vältida autoavariisid ja tööl jälgida ohutustehnika nõudeid.

Retsenseerinud: dr. Kaidu Meitern

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?