Haigused ja seisundid

Lehmapiimavalgu talumatus

ka lehmapiima allergia
Cow’s milk allergy (ingl. k.)

Seletus
Lehmapiimavalgu talumatus on seisund, mille puhul imik ei talu lehmapiima tema organismis tekkivate allergiliste reaktsioonide tõttu.

Ülevaade
Lehmapiimavalgu talumatust esineb 0,5-7 % imikutest. See ongi tavaliselt imikuea ehk esimese eluaasta haigus. Enamus neist, kes on haiguse all esimesl eluaastal kannatanud, taluvad siiski hiljem lehmapiima hästi.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Lehmapiim on looduse poolt toiduks mõeldud vasikatele. Selle toitainete ja mineraalainete sisaldus on sootuks erinev rinnapiimast, mille najal peaks üles kasvama inimese lapsed.
Lehmapiimas on tunduvalt vähem rasvhappeid ja tunduvalt rohkem valku kui rinnapiimas, samuti on lehmapiimas palju lämmastikku ja naatriumi ja muid mineraalaineid.  Vasika ja inimlapse vajadused on väga erinevad!
Lehmapiimas on umbes 30 erinevat valku, mis kõik võivad olla allergeenideks.
Allergeen, läbides soole limaskesta, vallandab seal immunoloogilise reaktsiooni ehk järjestikku vabaneb terve rida erinevaid aktiivseid aineid, mis põhjustavad allergiale omased sümptomid nagu kõhulahtisuse, oksendamise ja nahalööbe. Soolefunktsioon ehk toitainete imendumine häirub limaskesta rakkude kahjustuse tõttu ning võib tekkida ka kasvupeetus.

Sümptomid ehk avaldumine

Lehmapiima allergia sümptomiteks on oksendamine ja kõhulahtisus seetõttu, et toitainete imendumine soolest on häiritud. Imendumise häire tõttu ei saa laps toidust vajalikke toitaineid kätte, tekib kasvu- ja kaalupeetus. See ilmneb pikemaaegse haigusseisundi järel.
Limaskesta kahjustus põhjustab ka kõhuvalu ja isegi verirooja tekkimist. Verirooja tõttu võib laps olla kahvatu, sest sageli on verekiud väljaheites silmale märkamatud, laboris aga tõestatavad.
Lehmapiimavalgu allergia võib põhjustada ka üldisemaid allergianähte nagu nahalööve, mis enamasti asub suu ümbruses, näol ja ka mujal kehal; allergilist nohu, sagedasi vilistava hingamisega bronhiite, astmat. Lapse uni võib olla häiritud, ta on ärritatavam.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Vereanalüüsidest võidakse määrata hemoglobiin ja rauavaegusaneemiale ehk raua puudusest põhjustatud verevaegusele viitavad näitajad.
Samuti on verest võimalik teha spetsiifilisi allergiateste. Allergia täpsustamiseks tehakse ka nahatorketestid ehk naha sisse viiakse väga väikesed kogused kõige sagedasemaid allergeene. Mõne aja pärast vaadatakse, kas torke kohale on tekkinud allergilist reakstiooni nagu punetus, turse.
Eliminatsioonitest tähendab seda, et lapse menüüst kõrvaldatakse täielikult lehmapiim ja piimatooted ning lapsele antakse rinnapiimaasendajaid. Lehmapiima kõrvaldamise järgselt kaovad vähemalt kahe nädalaga allergia sümptomid.
Provokatsioonitest tähendab aga seda, et peale eliminatsiooni antakse lapsele uuesti lehmapiima, algul nahale, seejärel huultele ning edasi väikestes kogustes ka juua. Lehmapiimavalgu allergia korral tekivad uuesti kõhulahtisus ja muud sümptomid.
Raskematel juhtudel võidakse teha ka soolebiopsia ehk soolelimaskestast võetakse koetükike uuringuks mikroskoobiga.
Laboris uuritakse ka väljaheidet vere erituse suhtes.

Ravivõimalused

Raviks on lehmapiimavaba toit, kusjuures ravi tulemust tuleb oodata kuni kaks nädalat, sest soole limaskesta taastumine võtab aega. Piima asemel saab imik spetsiaalset toidusegu -  hüdrolüsaati.
Nahaallergiat ravitakse 1 % hüdrokortisooni sisaldavate salvidega.
Üle 1-aastased lapsed, kellel on lehmapiimaallergia, peaksid saama lisaks kaltsiumi.

Prognoos

Enamusel peaks lehmapiima allergia kaduma teisel eluaastal. 85 % allergilistest lastest talub lehmapiima pärast 3.eluaastat. Toiduallergia kadumist jälgitakse poole aasta jooksul provokatsioonitestidega.

Ennetamine

Kõige olulisem allergia vältimises on toita last rinnapiimaga vähemalt kuus esimest elukuud. Rinnapiimast saab imik kõik kasvamiseks ja arenemiseks vajaliku, lisaks saab ta rinnapiimast kaitsekehi haiguste vastu. Mõnikord ei ole emal tõesti mingil põhjusel rinnapiima, siis tuleb lapsele anda rinnapiimaasendajat.
Lehmapiima aga peab esimesel eluaastal kindlasti vältima ka siis, kui ohtu allergia tekkeks ei paista olevat.
Igasuguse allergia ennetamisel on ka oluline, et uue toiduaine lisamisel lapse menüüsse peaks seda proovima üksikuna umbes nädala vältel, näiteks ühel nädalal võetakse menüüsse kartul, järgmisel nädalal lisandub porgand, ülejärgmisel järgmine toiduaine.

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?