Haigused ja seisundid

Kõrvalkilpnäärme ületalitus

Hyperparathyreosis (ld.k)
Hyperparathyroidism (ingl.k)

ka hüperparatüreoidism

Selgitus
Hüperparatüreoidism on häire kõrvalkilpnäärmete talitluses.

Kõrvalkilpnäärmeid on enamasti 4 ning nad paiknevad kilpnäärme tagaküljel. Primaarse hüperparatüreoidismi puhul on üks või mitu kõrvalkilpnääret suurenenud ning toodavad liiga palju kõrvalkilpnäärmehormooni (parathormooni).

Ülevaade
Hüperparatüreoidismi korral viiakse organismist liigselt kaltsiumi välja, seoses sellega tekivad nii seedetegevuse häired kui luude hõrenemine, suureneb võimalus neerukivide tekkele.
USA andmetel haigestub hüperparatüreoidismi umbes 25 inimest 100 000 kohta aastas. Naisedhaigestuvad kaks korda sagedamini kui mehed ning haigestumisrisk suureneb vanuse kasvades.
Eestis diagnoositakse hüperparatüreoidismi väga harva.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Kilpnääre ja kõrvalkilpnäärmed on erinevaid hormoone tootvad sisesekretsiooninäärmed, kuigi nende nimed kõlavad sarnaselt. Kõrvalkilpnäärmed toodavad parathormooni, mille ülesandeks on reguleerida kaltsiumi ja fosfori taset veres.
Parathormoon reguleerib kaltsiumi vabanemist luudestkaltsiumi imendumist soolest ning kaltsiumi eemaldamist uriini kaudu. Kui kaltsiumi tase veres langeb liiga madalale, toodetakse parathormooni, mis taastab tasakaalu.
Hüperparatüreoidismi puhul toodavad kõrvalkilpnäärmed liiga palju parathormooni, mille tulemuseks on liiga kõrge kaltsiumi sisaldus veres – hüperkaltseemia: luud kaotavad liigselt kaltsiumi, ülemäära kaltsiumi imendub ka toidust ning uriini kaltsiumisisaldus suureneb, olles soodustavaks neerukividetekkel.

85%-l juhtudest on hüperparatüreoidismi põhjuseks ühe kõrvalkilpnäärme healoomuline kasvaja  ehk adenoom.
Sage põhjus on ka kõrvalkilpnäärmete suurenemine ehk hüperplaasia, mis põhjustab liigset parathormooni tootmist.
Väga harvadel juhtudel on hüperparatüreodism põhjustatud kõrvalkilpnäärme vähkkasvajast.

Sümptomid ehk avaldumine

Sümptoomid võivad olla tõsiselt häirivad või peaaegu üldse puududa.

Kaebusteta kulgevad hüperparatüreoidismi kerged vormid, mis avastatakse tavaliselt juhuslikult tehtudvereanalüüside käigus.

Kui vaevused esinevad, on nad sageli suhteliselt kerged ja üldised: väsimusnõrkusdepressioon, mitmesugused valud. Tõsisematel juhtudel võib kaduda söögiisu, esineda iiveldustoksendamistkõhukinnisustsegasusseisundeidmäluhäireid, suurenenud janu ning uriinieritust.
Luude hõrenemine ei pruugi anda kaebusi, kuid on riskifaktoriks luumurdude tekkel. Suurenenud kaltsiumi ja fosfori eritus uriiniga võib põhjustada neerukivide teket.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Diagnoosi aluseks on vereanalüüs, milles ilmneb nii kaltsiumi kui ka parathormooni liiga kõrge sisaldus.
Kui diagnoos on kindel, on vajalikud ka teised uuringud, et välja selgitada tüsistuste olemasolu ning ulatust.
Kuna kõrgenenud parathormooni tase põhjustab kaltsiumi kaotust luudest, tuleks luumurdude riski selgitamiseks mõõta luutihedust (densitomeetria).
Röntgenülesvõte kõhust selgitab neerukivide olemasolu ning uriini analüüs võib näidata, kui tõenäoline on neerukivide teke.

Ravivõimalused

Suurenenud ja liigselt parathormooni tootvate kõrvalkilpnäärmete kirurgiline eemaldamine on ainuke tulemuslik raviviis 95%-l juhtudest.
Kaebusteta inimesed, kelle neerud ja luud on korras ning kelle vere kaltsiumi sisaldus on ainult mõõdukalt tõusnud, võivad jääda pikaajalisele jälgimisele. Iga poole aasta tagant määratakse kaltsiumi sisaldus veres, tehakse neerude funktsiooni iseloomustavad uuringud; kord aastas tehakse röntgenpilt kõhust ning määratakse luutihedus.

Prognoos

Tüsistuste tekkimise risk operatsioonijärgselt on küllaltki väike: 1%-l juhtudest võidakse lõikuse käigus vigastada närve, mis kontrollivad häälepaelte tööd; 1-5%-l võib kaltsiumi tase organismis jääda liiga madalaks, mistõttu tuleb peale operatsiooni võtta kaltsiumipreparaate.
Soovitav on juua palju vett, vajalik on füüsiline koormus ning teatud diureetikumide (uriinieritumist soodustavate ravimite) kasutamise vältimine.

Ennetamine

Kõrvalkilpnäärmete ületalitlust ei ole võimalik ennetada.