Haigused ja seisundid

Kõrgushaigus

ka kõrgmäestiku sündroom

Acute mountain sickness (ingl.k)

Seletus
Seisund, mis tekib liiga kiirel mäkketõusul õhurõhu ning hapniku osarõhu muutuste tõttu.

Ülevaade
Haigus esineb mägironijatel, matkajatel ning suusatjatel kõrgmäestiku tingimustes. Enamasti on põhjuseks liiga kiire liikumine üles, mistõtu organism ei suuda harjuda hõreda õhuga ning reageerib sellele aktiivselt.
Haigus tekib eriti kergesti lastel alla 6 eluaasta ning naistel premenstruaalperioodis.
Tavaliselt on tegemist kergekujuliste sümptomitega, kuid rasketel juhtudel võib tekkida kopsu- ja ajuturse ning eluohtlik seisund.
Kroonilist kõrgmäestiku haigust tuntakse ka Monge tõvena ning see tekib pikemaajalisel viibimisel mägedes.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Kõrgmäestikus (üle 2400 m kõrgusel) langeb tunduvalt õhurõhk ning väheneb hapniku osarõhk. Seetõttu on inimorganismil vaja teha rohkem tööd, et vajalik kogus hapnikku kudedeni kanda. Seda on võimalik saavutada hingamise sagenemisega, aga ka organismi poolt punavereliblede ehk erütrotsüütide juurdetootmisega (seepärast treenivad ka vastupidavusalade sportlased kõrgmäestikus).

Matkates järjest kõrgemale rahuliku aeglase tempoga, suudab organism kohaneda tekkivate ümbruskonna muutustega. Liiga kiirel liikumisel võib aga märkamatult tekkida kõrgmäestiku sündroom.
Seepärast on vajalik põhjalik ettevalmistus enne mägedesse sõitu, et ei tekiks ebameeldivaid komplikatsioone.

Sümptomid ehk avaldumine

Algselt tekib pidev kuiv köha ning kerge hingeldus. Hiljem lisanduvad peavalu ja –ringlus, mis võivad tüsistuda iivelduse ning oksendamisega.
Pulss muutub kiireks, tekib väsimus ning söögiisu langus, ent magada on õhupuuduse tõttu raske .

Haiguse raskemate vormide korral võib nahk muutuda sinakaks, tekkida kõnnaku- ja nägemishäiredsegasusseisundid (aju hapnikupuudusest).
Raskemate tüsistuste hulka kuuluvad vedeliku kogunemine kopsu ehk kopsuturse ning ajju ehk ajuturse.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Oluline on piisavalt varakult ära tunda kõrgmäestiku sündroomi ilmingud. Kuna alati ei pruugi olla arstiabi (haigla) läheduses, siis on vaja iseseisvalt toime tulla.
Kopsu aukultatsioonil on kuulda märjad räginad kopsuturse korral. Haiglas võib teha vereanalüüsi ning kopsudest röntgenülesvõtte.

Ravivõimalused

Haigestunud isik tuleks toimetada madalamale kõrgusele nii ruttu kui võimalik ning anda talle lisahapnikku (NB! Üle 3000m kõrgusele matkates peab alati kaasas olema lisahapnik!). Hingata on kergem istudes.
Vahel on vajalik ka haiglaravi, peamiselt komplikatsioonide esinemisel.

Prognoos

Enamasti on tegemist kergemate sümptomitega ning olukord laheneb madalamale laskudes.
Raskematel juhtudel, kui abi ei saada piisavalt kiiresti, võib tekkida surm hingamispuudulikkuse või ajuturse tõttu.

Ennetamine

Ennetamiseks on vajalik teada mäestikus matkamise põhireegleid ning tunda kõrgmäestiku sündroomi ilminguid.
Mõned soovitused:
 Mäkke tõus olgu aeglane ning kiirustamata. Puhata on vaja vähemalt 1 päev iga 600 m järel, kui olete saavutanud kõrguse 2400 m;
 Enne mägironimist peaks saavutama piisavalt hea füüsilise vormi;
 Üle 3000 m kõrgusele matkajatel peab olema kaasas lisahapnik, millest jätkub mitmeks päevaks;
 Ettevaatust madala hemoglobiinitasemega (aneemia) mäestikku reisides!
 Vedelikku peab tarbima piisavalt, vältida alkoholi, süüa süsivesikuterikast toitu;

Kasutatud kirjandus:
The Merck Manual, 1992

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?