Haigused ja seisundid

Kõhukelme põletik

Peritonitis (ld.k)
Peritonitis (ingl.k)

ka peritoniit

Seletus
Peritoniit on kõhukelmepõletik.

Ülevaade
Peritoniit ehk kõhukelmepõletik on raske haigus, mis tekib peamiselt kõhuõõnes asuvate elundite põletiku, lõhkemise või umbumise tagajärjel. Kõhukelme põletiku ravi on peaaegu alati operatiivne.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Kõhukelme ehk peritoneum on õhuke kile, mis katab kõhuõõne poolt kõhuseina ja kõhuõõnes olevaid elundeid.
Tavaliselt tekib peritoniit mingi teise haiguse tagajärjel (sekundaarne peritoniit) ja väga harva põletikku tekitavate bakterite jõudmisel vere kaudu kõhukelmele (primaarne peritoniit).
Peritoniidi rasked vormid tekivad kõhuõõne elundite lõhkemise ehk perforatsiooni (magu, kaksteistsõrmiksool, jämesool, ussripik, sapipõis, kusepõis), traumapõletike (pankreatiit, naissuguorganite põletik) ja verevarustuse lakkamise tagajärjel.

Kõhuõõnde sattunud verivõõrkehad ja baarium (kontrastaine, mida kasutatakse sooleuuringutel) soodustavad peritoniidi tekkimist.
Kõhukelmepõletik on lokaalne ehk piirdunud, kui kõhuõõnes olev rasvik katab põletikulise piirkonna ja takistab põletiku levimist (näiteks ussripiku või sapipõie põletik).
Generaliseerunud ehk üldise kõhukelmepõletiku korral levib põletik kogu kõhuõõnes põhjustades vedeliku kogunemise tõttu kõhuõõnde ohtlikku hüpovoleemiat ehk vedelikupuudust organismis ning tekkinud mürgiste ainete imendumist verre ehk tokseemiat, veremürgitust ehk sepsist ja šokki ning võib viia neeru-, maksa- ja hingamispuudulikkuseni.
Üldine kõhukelmepõletik on väga raske haigus, mis vajab viivitamatut ravi. Reeglina on kõhukelmepõletik ägekroonilist kõhukelmepõletikku esineb tuberkuloosi korral ja kõhuõõnde sattunud baariumi tõttu. Peritoniidi tõttu võib kõhuõõnde tekkida abstsess ehk mädakogum ja hilistüsistuseks on liidete tekkimine.

Sümptomid ehk avaldumine

Kõhukelmepõletiku puhul tekib tugev kõhuvalupalavikiiveldusoksendamine ja inimene tunneb ennast väga nõrgana ja haigena, eriti üldise kõhukelmepõletiku puhul. Võib tekkida ka soolesulgus(soolest ei tule gaasi ega väljaheidet) või kõhupuhitus.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Peritoniidi diagnoosimiseks katsutakse ja kuulatakse kõhtu. Kõht on katsumisel väga valus ja kõhulihased on pinges.
Vereanalüüs tehakse põletikunäitajate määramiseks.
Peritoniidi olemasolu tehaksegi tavaliselt kindlaks nende lihtsate vahenditega. Lisaks kasutatakse erinevaid uuringuid ja analüüse, et saada teada peritoniidi põhjus (kõhu röntgenülesvõteultraheli- või kompuutertomograafiline uuring).

Ravivõimalused

Lokaalse peritoniidi puhul tehakse ravi vastavalt põhihaigusele (näiteks põletikuline  sapipõis või ussripik eemaldatakse operatsioonil).
Üldise peritoniidi korral alustatakse kohe antibiootikumravi ja tehakse viivitamatult operatsioon, mille käigus täpsustatakse ja kõrvaldatakse haiguse põhjus ning puhastatakse kõhuõõs.
Lisaks hoolitsetakse veenisisese vedeliku asendamisega organismi vedelikutasakaalu säilimise eest.

Prognoos

Peritoniit on raske haigus. Prognoos sõltub ka põhjustavast haigusest ning põletiku kestusest. Raviga on prognoos sageli hea ja inimene saab täiesti terveks, mõnikord on prognoos halb vaatamata kiirele ja õigele ravile.

Ennetamine

Kõhukeleme põletikku ei ole võimalik ennetada.

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?