Haigused ja seisundid

Kardiomüopaatia

Cardiomyopathia (ld.k)
Cardiomyopathy (ingl.k)

Seletus
Südame lihast haarav haigus, mille tulemusena häirub südame võime efektiivseks tööks.
 
Ülevaade
Kardiomüopaatia on invaliidistav haigus, mis avaldub raske südamepuudulikkusena. Sagedamini esineb keskealiste meeste hulgas, kuid ka lastel. Haigusel on seitse vormi, mille tekkepõhjused on erinevad.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Vastavalt haiguse põhjusele ning tekkemehhanismile jagatakse:
• Isheemiline – tekib südamelihase infarkti tagajärjel, kuna infarkt jätab südamele armkoe, mis segab normaalset südame tööd.
• Idiopaatiline – põhjus on teadmata. Seda vormi võib käsitleda sünonüümina järgneva vormiga.
• Dilatatiivne – ulatuslik vasaku vatsakese laienemine teadmata põhjusel.
• Hüpertroofiline – samuti vasaku vatsakese lihaselise seina paksenemisega kulgev, kuid vatsakese õõs ei laiene. Võib olla perekondlik.
• Alkohoolne – dilatatiivse müopaatia alavorm, mis tekib ca 10 aastase tugeva alkoholitarbimise järel.
• Sünnitusjärgne – dilatatiivse müopaatia alavorm, mis tekib naistel raseduse viimasel trimestril või peale sünnitust.
• Restriktiivne – sel juhul on tegemist südame lõõgastumisvõime häirumisega. Tekib selliste haiguste nagu amüloidoos ning sarkoidoos tüsistusena.
Kardiomüopaatia korral on südamelihas kas väljaveninud või paksenenud nii, et südame pumbafunktsioon on häiritud, seetõttu halveneb kogu organismi ja südame enese hapnikuga varustatus.

Sümptomid ehk avaldumine

Esmasteks sümptomiteks on hingeldus ning füüsilise koormuse talumatus.
Lisanduda võivad teadvuskaotuse hood (eriti füüsilisel pingutusel) ning pearinglus.

Inimene tunneb oma südamelööke, mis võib põhjustada ärevust ning ebameeldivust.
Vererõhk on tavaliselt kõrge. Võib esineda erinevaid rütmihäireid.

Isheemiline kardiomüopaatia põhjustab kaasneva veresoonte lupjumise tõttu ka valusid rindkeres.
Olenevalt haiguse staadiumist võivad lisanduda mitmed südamepuudulikkusega seotud sümptomid: jalgade tursed, vedelik kõhuõõnes (astsiit), uriini vähenemine, köha, söögiisu alanemine jm.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Kuna tavaliselt ilmnevad südamepuudulikkuse nähud, on diagnostika suunatud südame seisundi kindlaks tegemisele.
Elektrokardiogramm (südamefilm) näitab südame vasaku poole suurenemist ning ülekoormust. Kui lisanduvad rütmihäired, siis ka need on EKG-ga diagnoositavad.
Ehhokardiograafia annab detailsema ülevaate südame töö efektiivsusest ning koordineeritusest.
Rindkere röntgenülesvõte selgitab kopsude seisundi ning näitab südame suurenemise ulatust.
Isheemiatõve lisandumisel teostatakse koronaarangiograafia ehk südame pärgarterite kontrastuuring, mis selgitab südame verevarustuse häireid.
Mitmed vereanalüüsid teostatakse riskifaktorite või kaasuvate haiguste, ka kardiomüopaatia põhjuste selgitamiseks: punavere valem, lipiidid, elektrolüüdid jne.

Ravivõimalused

Kardiomüopaatiate ravis on oluline režiimi järgimine, dieet ning tablettravi. Kuigi põhjused võivad olla erinevad, on ravi erinevate vormide puhul suhteliselt sarnane ning suunatud südame tugevadamisele.
• Režiim:
Olulised on füüsilise koormuse piirangud lähtuvalt haiguse raskusest. Dieetravi oleneb kaasuvatest probleemidest (loomsete rasvade ning soola tarbimise vähendamine, vitamiinide osakaalu suurendamine jne).

• Tablettravi:
Südame kokkutõmbejõudu suurendavad ained (digoksiin), diureetikumid (furosemiid), vererõhu alandajad (ramipril, nifedipin jt), rütmihäirete ravimid, trombide vältimiseks antikoagulandid (warfarin).

• Kirurgilised protseduurid:
Kardiomüoplastika (tugevadatakse südamelihast teise lihasega), südame stimulaator (elektriline impulss aitab südame löögijõudu suurendada) jm.

Prognoos

Prognoos on väga erinev. Üldiselt on tegemist kroonilise progresseeruva haigusega, mis võib kiiresti viia surmlõppele.

Ennetamine

Kardiomüopaatiat ei ole alati võimalik ennetada (idiopaatilised juhud, pärilikkus). Kui on avastatud südame haigus, siis on oluline täpne režiimi järgimine ning ravi, et vältida tüsistusi (k.a. müopaatiat).
Kardiomüopaatia võib põhjustada äkksurma.

Kasutatud kirjandus:
The Merck Manual, 1992
Harrissons Principles of Internal Medicine, 1998
Sisehaigused, 1999