Haigused ja seisundid

Hüpohondria

ka haigusekartus
Hypohondriasis (ingl.k)

Somatisatsioonihäire
ka psüühikast põhjustatud kehalised vaevused
Somatisation disorder (ingl.k)

Seletus

Hüpohondria on psüühikahäire, mis kuulub somatoformsete, kehalisi aistinguid põhjustavate, häirete rühma ja on tingitud kindlast veendumusest, et esineb mingi kehaline haigus ja see veendumus tugineb oma kehasümptomite vääral tõlgendamisel.
Somatisatsioonihäire kuulub samuti somatoformsete häirete rühma, selle häire täpsed põhjused ei ole teada, kuid inimene kannatab rohkete ja erinevate kehaliste vaevuste all, mida ei saa seletada mingi kehalise haigusena.

Ülevaade

Somtoformsete häirete all mõeldakse niisuguseid psüühikahäireid, mille sümptomid tunduvad olevat kehaliste haiguste omad, kuid kehalise haigusega neid sümptomeid seletada ei saa. Somatoformsetele häiretele on iseloomulik sage tervishoiuteenuste kasutamine, mis avaldub lühiajaliste ravimistena erinevates raviasutustes ja arstide vahetamisena.
Somatisatsioonihäire on niisuguse nimetuse all suhteliselt uus diagnoos. Suur osa eritervishoiuteenuste sagedastest tarbijatest kannatab somatisatsioonihäire all, kuigi selle kindlakstegemine võib sageli olla keeruline. Häire algab enamasti varases täiseas, harilikult 20. ja 30-nda eluaasta vahel, mõnikord murdeeas. Ameerikas tehtud uuringute põhjal on selle esinemissagedus rahvastikus naistel 0,5-2,0% ja meestel umbes kümnendik sellest sagedusest. Somatisatsioonihäirega inimesed külastavad tunduvalt rohkem perearste kui psühhiaatreid.

Hüpohondria võib alata igas eas, enamasti on algus varases täiseas. Hüpohondria levikust rahvastikus andmed puuduvad. Kerge muretsemine oma tervise pärast on üsna levinud. Hüpohondrilist häiret on ilmselt meestel ja naistel ühepalju.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Somatoformsete häirete tekkepõhjusi ei tunta.

On küll teada, et somatisatsioonihäiret esineb perekonniti. Mõnede teooriate järgi võib somatisatsioonihäire korral tegemist olla õpitud käitumisega, kuid uuringutes ei ole see veel kinnitust leidnud. Arvatakse ka, et somatisatsioonihäirega inimesel on raskusi oma emotsioonide äratundmisega (aleksitüümia).

  • Hüpohondrilisus võib olla vahendiks või püüdeks toime tulla oma süütundega.
  • Hüpohondrilisust on peetud ka õpitud häireks. Sageli hüpohondrilise inimese läheduses on või on olnud inimene, kes on kannatanud sama haiguse all, mida hüpohondriline isik arvab end põdevat.
    Kriitiliseks sündmuseks võib saada ootamatute füüsiliste sümptomite kogemine, mida eelnevalt on märgatud surnud sugulase juures või mille olemasolust on kuuldud mingi haigusega seotult.
  • Uskumus mingist kehalisest haigusest viib kehaliste sümptomite valele tõlgendamisele koos ilmekate negatiivsete kujutlustega (näit. kopsud lasevad ainult osaliselt õhku läbi, kasvaja haarab terve organismi enda võimusesse jne.) Selline kehasümptomite tõlgendamine viib ärevuse tekkele ja see omakorda võimendab kehalisi sümptomeid (näit.südamekloppimist, õhupuudustunnet jne.)
  • Lisaks käivitavale mehhanismile on hulk psüühilisi protsesse, mis aitavad käivitunud mehhanismi käigus hoida. Näiteks hoiab inimene valikuliselt oma tähelepanu kehalistel protsessidel, reageerib ülitundlikult kehalistele iseärasustele (näit. keha asümmeetrilisus, uriini või sülje värvus jne.) Inimene paneb ka valikuliselt tähele, mida arst räägib. Näiteks inimesele öeldakse, et tema vererõhk on käesolevalt normi piirides ja tuleks aja möödudes uuesti kontrollida. Uuesti kontrollimise idee võetakse esitatud kontekstist välja ja kinnitatakse endale, et nüüd on tõsiselt midagi korrast ära, mis vajab jälgimist.
  • Inimene kasutab ka oma keha korduvat ülekontrollimist, see tekib arvamusest, et siis väikseimgi muutus õigeaegselt avastatakse( näiteks tehakse korduvalt sügavaid sissehingamisi, et kontrollida, kas kopsud funktsioneerivad õigesti).
  • Vältival käitumisel on hüpohondria korral samuti mitmeid variante- võidakse vältida füüsilist pingutust, vältida mõtlemist haigusele jne.
  • Turvakäitumisega püütakse vähendada haiguse tekkimise riski tulevikus( näit. võetakse aspirini südamehaiguse kartuses, kuigi selleks puudub igasugune meditsiiniline näidustus jne.)

Sümptomid ehk avaldumine

Somatisatsioonihäire korral esinevad rohked ja muutuvad kehalised sümptomid, mida ei saa seletada ühegi kehalise haigusega. Need häirivad sümptomid on seotud erinevate organitega ja iseloomulik on kaebus valule.

Enamasti ravivad sellise häire all kannatajaid nii esmatasandi arstid kui eriala arstid, inimene võib selle häirega sattuda hõlpsasti nii "ravitsejate kui alternatiivmeditsiiniga tegelejate juurde.

Enamik häire all kannatajaid on tarvitanud rohkesti valuvaigisteid.,sõltuvusttekitavaid ravimeid, neile on tehtud palju kehalisi uuringuid ja vahel isegi lõikusi. Uuringuleiud on enamasti normaalsed. Kauakestnud sümptomid põhjustavad inimesele palju subjektiivseid kannatusi ja põhjustavad probleeme pere- ja igapäevaelus. Inimene ise tunneb end haigena.

Somatisatsioonihäire korral on inimese tähelepanu pööratud kehalistele ilmingutele, mida inimene tunneb ja neist põhjustatud vaevustele.

Hüpohondria korral on hirmu ja mure põhjuseks inimesel veendumus, et ta põeb mingit rasket kehalist haigust.

Tavaliselt kinnitub inimese tähelepanu ühele (harva kahele) organile või elundsüsteemile. Psühhiaatrilise haiguse tunnetus inimesel endal sageli puudub. Ameerikas tehtud uuringu põhjal mitme hüpohondrilise häire all kannatava inimese psüühiline seisund paranes siis, kui nad haigestusid tõelisse kehalisse haigusesse.

Inimesed tundsid alles siis, et arstid võtavad neid tõsiselt. Nii nagu somatisatsioonihäregi korral , käivad inimesed selle häirega palju arstide juures ja see häire põhjustab neile elulisi probleeme.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Somatoformsete häirete diagnoosimisel peab spetsialist olema veendunud, et ei esineks mõnd kehalist haigust. Seepärast on nende inimeste puhul sageli vaja teha väga mitmeid uuringuid - vereanalüüse, röntgenpilte jpm.

Kuna kaebused ei viita mingile konkreetsele kehalisele haigusele, siis võib jääda inimene ka arsti jälgimisele - uuringuid ei tehta, kuid jälgitakse, kuidas tema kehalised vaevused kulgevad ja muutuvad.

Olukordades, kus erinevad uuringud on juba mitmete arstide poolt teostatud ei ole vaja lisauuringuid, sest need põhjustaks liigselt ärevust.

Diagnoosimise muudab raskeks asjolu, et ka paljude teiste psüühikahäirete puhul ilmneb kehalisi sümptome (paanikahäire, üldistunud ärevushäire jne.) Nende häirete puhul kehalised vaevused on sõltuvuses meeleolust, somatisatsioonihäire korral aga ei sõltu vaevused meelolust.

Ravivõimalused

Somatoformsete häirete ravist teatakse väga vähe.

Nii hüpohondria kui somatisatsioonihäire korral on ravi aluseks head suhted arsti ja haige vahel. Haiglaravi ei ole enamasti vajalik.
Ravi alguses on tähtis, et arst kohtuks häire all kannatajaga piisavalt tihti.

Somatisatsioonihäire korral, tuleks hoolega jälgida, et inimene ei kasutaks sõltuvust põhjustavaid rahusteid (bensodiasepiine) liiga kaua.

Nii masenduse koosesinemisel somatisatsioonihäirega kui hüpohondria korral soovitatakse antidepressante.

Somatisatsioonihäire korral soovitatakse veel käitumis-, rühma ja häirunud peresuhete korral pereteraapiat.

Kognitiiv- käitumuslikus psühhoteraapias on välja töötatud programm hüpohondria raviks. Selle tulemuslikkuse kohta on esialgu vähe andmeid. Töötatakse häiret põhjustavate nn. mudelitega.

Prognoos

Somatisatsioonihäire korral on tegemist pikaajalise häirega, mille raskusaste on tavaliselt muutuv. Stressi mõjul haigus sageli ägeneb ja olemasolevad sümptomid kas tugevnevad või tekib uus kehaline vaevus. Haiguse kulgu täpselt ei teata, kuid täielikku paranemist tuleb ilmselt harva ette. Inimest tuleb õpetada elama koos oma sümptomitega ja vajadusel osata sümptomeid leevendada, tarvitades nõrku valuvaigisteid.

Ka hüpohondriline häire on tihti pikaajalise kuluga, kuigi võib ette tulla ka sümptomite kadumist. Vähemalt ühe uuringu andmeil on tõhusaks osutunud kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia.

Ennetamine

Esialgu puuduvad teadmised selles valdkonnas.

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?