Haigused ja seisundid

Hüperaktiivsuse sündroom

ka hüperkineetiline häire;
tähelepanu defitsiidi ja hüperaktiivsuse sündroom
Attention deficit and hyperactivity disorder (ingl. k.)

Seletus
Tähelepanu defitsiidi ja hüperaktiivsuse sündroom on lapseeas algav krooniline käitumishäire, mis väljendub impulsiivsuses, võimetuses tegelda kindla asjaga otsast lõpuni.

Ülevaade
Tähelepanu defitsiidi ja hüperaktiivsuse sündroom on psühhiaatrilistest lastehaigustest üks sagedasemaid, kuid esinemissagedus kõikide laste kohta kokku on küllalt väike. Hüperaktiivne laps on probleemiks eelkõige tema vanematele, lähikondsetele ja tekitab vastuolusid lasteaias ning koolis.
On olemas tablettravi hüperaktiivsuse ohjeldamiseks. Sellest hoolimata on põhiraviks psühhoteraapia ja vanematelt-koolilt suurt kannatust nõudev õige käitumine, mis ei soodustaks lapse ebasoovitavat käitumist ja suunaks ning hoiaks teda püsivamalt „õigetel“ tegudel.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Arvatakse, et selle sündroomi tekkes on süüdi mingi neuroloogiline protsess ehk ajus toimuvad muutused, mida aga siiani selgeks pole suudetud teha.

Sümptomid ehk avaldumine

Hüperaktiivsuse sündroomi iseloomustab algus varases lapseeas, tavaliselt enne 5. eluaastat, halvasti juhitav käitumine kombinatsioonis väljendunud tähelepanuhäirete ja püsimatusega ning sellise käitumise ajaline püsivus ja sõltumatus situatsioonidest.
Need probleemid püsivad tavaliselt kogu kooliaja ja isegi täiskasvanueas, kuigi paljudel täheldatakse aja jooksul tähelepanu ja aktiivsuse olulist paranemist. Sellise sündroomiga laps ei paista teid kuulavat, kui te temaga räägite.
Üliaktiivsust põhjustavad täiesti ebaolulised seigad, mis teiste laste puhul üldse ei mõju. Laps liigutab pidevalt oma käsi või jalgu või niheleb toolil, ta peab olema pidevas liikumises. Ta muudab klassis oma istekohta suvalisel hetkel, kui ta peaks tegelikult istuma paigal. Ta räägib üleliia palju. Tal on raskusi oma järjekorra ootamisega. Ta segab vahele teiste juttudele ja mängudele. Ta leiab, et on raske teiste lastega hästi läbi saada. Tal on raskused koolis õppimisega.
Hüperkineetiline laps on sageli hoolimatu ja impulsiivne, temaga juhtub sageli õnnetusi ning pigem mõtlematuse kui sihiliku vastuhaku tõttu eksib kergesti distsipliininõuete vastu. Suhetes täiskasvanutega on selline laps pidurdamatu, puuduliku austusega ja vähese tagasihoidlikkusega. Teiste laste hulgas on ta ebapopulaarne või tõrjutud. Reeglina esineb tal mõtlemisprotsesside kahjustust ning teistest lastest sagedamini kehalise ja kõne arengu häireid. Sageli kaasnevad lugemisraskus ja muud õpihäired.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Diagnoos selgub lapsevanemate küsitlusest ning spetsialistipoolsest lapse jälgimisest. Sümptomid muutuvad probleemiks pikkamööda ja diagnoosi panekuks peavad olema kestnud vähemalt 6 kuud. Sümptomid esinevad erinevates situatsioonides, nii kodus, koolis, haiglas kui mujal.
Kuna mõnikord võib hüperaktiivsuse põhjuseks olla ka mingi neuroloogiline haigus, võidakse teha uuringuid välistamaks mõnda neist.

Ravivõimalused

Ravisse on väga oluline kaasata laps ise, tema vanemad ja õed-vennad, arst, kooli- või lasteaiapersonal ja psühholoog. Rasketel juhtudel kasutatakse raviks metüülfenidaati, mis tegelikult kuulub stimuleerivate ainete hulka, aga paradoksaalsel moel toimib hüperaktiivsele lapsele liikumisaktiivsust ja tähelepanuvõimet korrastavalt.
Ka täiskasvanuikka jõudnutel, kellel pole hüperaktiivsus ajaga vähenenud, aitab metüülfenidaatravi oluliselt.

Prognoos

Umbes 30-70 % hüperaktiivsetest lastest on ka täiskasvanueas hüperaktiivsuse tunnustega.

Ennetamine

Kuna põhjus pole teada, ei ole võimalik seda haigust ennetada.

Kasutatud kirjandus:
Interneti andmebaasid
Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?