Haigused ja seisundid

Hematuuria

ka verikusesus
Haematuria (lad.k.)
Hematuria (ingl.k.)

Selgitus
Hematuuria on vererakkude esinemine uriinis.

Ülevaade
Hematuuria esineb valdava enamuse neeru ja kuseteede haiguste puhul. Vaatamata sagedasele esinemisele on ta väga oluline sümptom, mis viitab tõsisele ravi vajavale protsessile ning teda ei tohi niisama eirata.
Mikrohematuuria korral on vererakud uriinis olemas, kuid silmaga vaadates vere esinemisest aru ei saa.
Makrohematuuria korral on uriin silmnähtavalt punakas-pruuni tooniga.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Tekkepõhjuseid on väga palju, kuid sagedasimad haigusprotsessid, mille korral hematuuria esineb on äge ja krooniline püelonefriit, neeruveresoonte haigused, neeru allavaje, kivid kuseteedes, neerude-kuseteede väärarengud, kasvajad neerus, põies, kuseteedes, eesnäärmes, põiepõletiku hemorraagiline vorm, trauma korral kuseelundite rebendid, glomeerulonefriidid, neeru ja kuseteede tuberkuloos, hüdronefroos jne.
Vastavalt haigusele on siis tegemist kas limaskesta põletikulise või mehhaanilise kahjustusega, organi seina rebendi, veresoonte hävimise ja osa koe surmaga. Kasvajakude sisaldab tavaliselt väga palju peeneid kapillaare, mis oma seina ehituselt ei ole sama elastsed kui normaalses koes. Seepärast on nad kerged rebenema ja verikusesust tekitama.

Sümptomid ehk avaldumine

Heamatuuriat iseloomustabki vererakkude esinemine uriinis, kas siis silmnähtavalt või laboris detekteeritaval hulgal. Tavaliselt on ta valutu, koolikavalud kaasnevad neerukivitõve korral, valud urineerimisel ja pidev kusetung põiepõletikuga.
Kui verd eritub silmaga mittenähtavas hulgas ja pikka aja vältel võib kujuneda aneemia ehk kehvveresus. Sel puhul tekib kahvatus, jõuetus, väsimus, südamepekslemine, vereõhu langus.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Kõige aluseks on uriiniproov, milles vererakke peaks esinema. Soovitav oleks teha “kolme klaasi poov”, mil ühte topsi urineeritakse kohe algul, siis vahepeal teise ja päris lõpus kolmandasse.Kui vereeritus esineb algul ja lõpus, on veri tõenäoliselt pärit kusitist, kui kogu urineerimise vältel – põiest, kusejuhadest, neerudest, kui erituvd lindikujulised hüübed, siis pigem kusejuhadest või neerudest.

Protsessi aitavad lokaliseerida ka kaasnevad kaebused lisaks vere eritumisele.
Edasised uuringud sõltuvad kliinilisest pildist ja esmasest uriiniproovist: ultraheli, tsüstoskoopia, mil kusiti kaudu sisestatakse põide peenike toru, läbi mille on võimalik vaadelda kusepõie seinu ning otsida kive, bakterite väljakasvatamine uriinist ja vähirakkude määramine, eesnärme pärasoolekaudne katsumine, intravenoosne urograafia, mil kontrastainet verre süstitakse ning kõhuosast röntgenülesvõte tehakse, neeruveresoonte uuring, neeru biopsia, kompuutertomograafia.

Ravivõimalused

Ravi on vastavalt põhjusele, kas konservatiivne ehk ravimite manustamine (põletikud, kivid, tsüstilised neerud, glomerulonefriit) või operatiivne (kasvajad, kivid).

Prognoos

Prognoos sõltub põhihaigusest. Kui hematuuria põhjus õnnestub likvideerida on prognoos hea.

Ennetamine

Ennetada saab hematuuriat samuti vältides kõiki neeru ja kuseteid kahjustavaid haigusi. Ennetada saaks põie- ja neerukoe põletikesse haigestumist (mitte külmetada alakeha, kanda märgi riideid), neerukivitõbe (rohkelt juua, vältida kaltsiumirikkaid ning tabides magneesiumirikkaid toite), glomeerulonefriite (streptokokk-nakkuse ja teiste infektsioonide korralik ravi, tonsillide eemaldamine).


Kasutatud kirjandus
1. T.Velgre “Uroloogia” 1979, Tallinn
2. R. Berkow et al. “The Merck Manual of Diagnosis and Therapy” 16-th ed. 1992, USA.
3. Kurt J. Isselbacher et al. “Harrison’s Principles of  Internal Medicine” 14-th ed. 1998.