Haigused ja seisundid

Glomerulonefriit, krooniline

Glomerulonephritis chronica (lad.k.)
Chronic glomerulonephritis (ingl.k.)

Selgitus
Krooniline glomerulonefriit on aastaid kulgev neerude haigus, millele on iseloomulik immuunpõletik ehk organismi enda poolt toodetud antikehade tekitatud kahjustus  kapillaarilingudest koosnevates neerupäsmakestes.

Ülevaade
Haigus jaguneb primaarseks ja sekundaarseks krooniliseks nefriidiks. Sekundaarne krooniline glomerulonefriit kujuneb välja neerude ärgeda põletikulise protsessi ebaadekvaatse ravi tagajärjel, primaarse kroonilise glomerulonefriidi korral eelnev äge põletik neerudes puudub.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Enamikel juhtudel on tegemist erinevate neerupäsmakeste ehk glomeerulite haigustega, millede ägedad episoodid pole aga vallandunud.
Eriliste kaebuste puudumisel jääb neeruhaigus diagnoosimata ja ravimata, mistõttu avastamishetkeks võib suur osa neerukoest olla juba hävinud.
Neeru eritusfunktsiooni häirumisest kogunevad organismis kahjulikud jääkained, neerupoolse vererõhu regulatsiooni kadumise tõttu tõuseb vererõhk.
Funktsioonivõimetu kude armistub, neerud tõmbuvad kokku, tekib nn. sekundaarme kortsneer. Haaratud on mõlemad neerud.

Sümptomid ehk avaldumine

Jääkainete kogunemisest organismis võivad esineda iiveldus, oksendus, peavalu, hingeldus, nahasügelus, väsimus.
Iseloomulikud on ka uriinierituse vähenemine, uriini tumenemine, tursed, vererõhu tõus ehk hüpertoonia.
Haiguse süvenedes ja neerupuudulikkuse arenedes lisanduvad veel uimasus, psühhoosid, kopsutursest hingamispuudulikkus, pneumoonia, iseeneslikud luumurrud luudehõrenemise tagajärjel.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Küsitluses on oluline tähelepanu pöörata lisaks vaevuste iseloomule ka eelnevatele kaebustele seoses urineerimise ja vererõhuga.
Uriinianalüüsis on glomeerulite kahjustusele iseloomulik vererakkude ja valgu esinemine, sade koosneb vere punalibledest.
Vereanalüüsis on tõusnud kreatiniini ja uurea tase, mis osutab neerude eritusfunktsiooni häirumisele, langenud vere hemoglobiini tase.
Röntgenuuring aitab ainult teistest neeruhaigustest eristamisel.
Biopsia ehk koeproov neerudest, mil peene nõelaga võetakse tükk neerukoest, et mikroskoobi all kindlaks määrata muutusi koe ehituses, tehakse ainult haiguse varajases staadiumis, hiljem see erilist informatsiooni enam ei anna.

Ravivõimalused

Spetsiifilist haigusprotsessi pidurdavat ravi pole.
Sümptomeid leevendavas ravis on oluline soola mõõdukas tarbimine, et mitte veelgi raskendada vedeliku eritumist organismist; vähendada valgu tarbimist, sest eritusfunktsiooni languse tõttu pole organism võimeline valgu seedimisel tekkivatest kahjulikest ainetest vabanema.
Suurendada tasub päevast joogivee kogust, et stimuleerida neerude tööd.
Ravida tuleb ka hüpertensiooni, milleks sobivad AKE-inhibiitorid (enalarpiil) ja diureetikumid (furosemiid).

Prognoos

Paranemist loota pole. Krooniline glomeerulonefriit progresseerub aastatega lõpliku neerupuudulikkuse suunas.
Neerufunktsiooni lakkamisel on abi peritoneaaldialüüsist, kus eritumata jäänud organismile kahjulikud ained imbuvad kõhuõõnes asuvasse vedelikku, mis sealt torude kaudu välja voolab või hemodialüüsist, kus jääkained mitmekordse vere filtreerimise teel eemaldatakse. Sobiva doonorneeru olemasolul aitab neerude siirdamine.

Ennetamine

Glomerulonefriidi ennetamisel on olulisel kohal korralik streptokokk-nakkuse ja teiste infektsioonide antibakteriaalne ravi. Kroonilise tonsilliidi korral tonsillide eemaldamine.

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?