Haigused ja seisundid

Glomerulonefriit, äge

Glomerulonephritis acuta (lad.k.)
Acute glomerulonephritis (ingl.k.)

Selgitus
Äge glomerulonefriit on ägeda algusega neerude haigus, millele on iseloomulik immuunpõletik ehk organismi enda poolt toodetud antikehade tekitatud põletik kapillaarilingudest koosnevates neerupäsmakestes.

Ülevaade
Äge glomeerulonefriit jaguneb primaarseks ja sekundaarseks.
Primaarse glomeerulonefriidi puhul on tegemist ainult neerupäsmakeste ehk glomeerulite kahjustusega, mujal organismis haigusnähte ei esine.
Sekundaarse glomeerulonefriidi korral kaasneb neerukahjustus mõne süsteemse ehk kogu organismi mõjutava haigusega (sidekoe-, veresoonte haigused, süsteemne infektsioon, verehaigused).

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Primaarse glomeerulonefriidi puhul on sageli täpne päsmakese kahjustumise põhjus teadmata. Sekundaarne tekib peale streptokokk-nakkust: angiin, kroonilise tonsilliidi ägenemine, ülemiste hingamisteede katarr, sarlakid; peale muud bakterite tekitatud infektsioone või viirusnakkust (hepatiit), süsteemsete sidekoe- , veresoonte haiguste korral.
Infektsioonijärgne haigus algab 1 – 2 nädalat peale esmast haigestumist, kui organism  on jõudnud toota piisaval hulgal antikehi bakterite vastu võitlemiseks.

Kui aga on häiritud bakter-antikeha komplekside lammutamine või toodetakse antikehi liialt palju, siis võivad nad neerupäsmakestes välja sadeneda või seostuda glomeeruli enda rakkudega, tekitades põletikulise reaktsiooni.
Ka ülejäänud mehhanismid on seotud antikehade seostumise või ladestumisega glomeeruli piirkonnas.

Sümptomid ehk avaldumine

1 – 2 nädalat peale nakkushaigust tekib taas enesetunde halvenemine. Glomeerulonefriidile on iseloomulik uriini tumenemine, uriini hulga vähenemine, tursed (eriti näos, silmade ümber), peavalud, tuim seljavalu, palavik, nägemishäired, vererõhu tõus ehk hüpertoonia ja isegi uinisus kuni segasusseisundini.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Küsitluses on oluline tähelepanu pöörata lisaks vaevuste iseloomule ka eelnevatele infektsioonhaigustele.
Uriinianalüüsis on glomeerulite kahjustusele iseloomulik vererakkude ja valgu esinemine, sade koosneb vere valge- ja punalibledest.
Vereseerumist otsitakse streptokokile omaseid valgulisi komponente, samuti võib tõusnud olla neerude eritusfunktsiooni kahjustusele viitavalt jääkainete (kreatiniini ja uurea) tase.
Ultraheliuuringus võib näha ebatavaliselt suuri neere.
Diagnoosi kinnitab biopsia ehk koeproov neerukoest, mil peene nõelaga võetakse neerust koetükk ja uuriakse selle ehitust mikroskoobi all. Ägeda glomeerulonefriidi korral on näha iseloomulikud muutused glomeerulites.

Ravivõimalused

Haiguse ägedas perioodis soovitatakse voodirežiimi, sest lamamine soodustab uriini eritumist.
Vedeliku ja soola piiramine on vajalik tursete tekke või süvenemise vältimiseks, valgu tarbimise piiramine neerukahjustuse progresseerumise vältimiseks.

Streptokokk-infektsiooni ravitakse antibiootikumidega, milledest efektiivseimad aminopenitsilliinid (ampitsilliin). Glükokortikoide ja immunosupressante siis manustada ei tohi.

Sidekoehaiguste ja veresoonte haiguste ehk vaskuliitide ning kiirelt progresseeruva glomeerulonefriidi korral on otstarbekas ravi glükokortikosteroidide (prednisoloon) ja tsütostaatikumidega (tsüklofosfamiid). 

Oluline on ravida ka hüpertensiooni. Sobivateks preparaatideks on AKE-inhibiitorid (enalarpiil) ja diureetikumid (furosemiid).

Prognoos

Kui õnnestub likvideerida streptokokk ning esialgne neerukahjustus pole suur, siis on prognoos hea.
Vähestel läheb üle kiiresti progresseeruvaks vormiks, mille ravi on keerulisem ning spetsiifilisem, või krooniliseks glomeerulonefriidiks.
Ägedate komplikatsioonide (ajuhemorraagia, kopsuturse, äge südame puudulikkus) tagajärjel võib ka surra.

Ennetamine

Ägeda glomeerulonefriidi ennetamisel on olulisel kohal korralik streptokokk-nakkuse ja teiste infektsioonide antibakteriaalne ravi. Kroonilise tonsilliidi korral tonsillide eemaldamine.