Haigused ja seisundid

Gastrinoom

ka Zollinger-Ellisoni sündroom
Gastrinoma (lad. k.)
Zollinger-Ellison syndrome, gastrinoma (ingl. k.)

Selgitus
Gastrinoom on peamiselt gastriini, vähesel hulgal ka teisi hormoone eritav kasvaja, Zollinger-Ellisoni sündroom aga gastriinist põhjustatud mao soolhappe erituse suurenemine ja maohaavandite teke.

Ülevaade
Kõige sagedamini paikneb gastrinoom kõhunäärmes või kaksteistsõrmiksooles, aga ka maos. Enamasti on tegemist pahaloomulise kasvajaga, mis pooltel juhtudel on avastamise hetkeks metastaseerunud ehk tekkekohast levinud ning andnud koldeid mujal.
Seega on tegemist raske haigusega, mida vahel õnnestub ravida kirurgiliselt, kuid enamasti on prognoos tõsine.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Seedimiseks vajalik hormoon gastriin - tekib maolimaskestas ning ta ergutab mao soolhappe eritumist ja lihaskesta kontraktsioone ehk kokkutõmbeid.
Soolhapet on vaja valkude lammutamiseks tarviliku aine ehk ensüümi pepsinogeeni aktiivseks muutmiseks, toidus olevate bakterite hävitamiseks, maosisaldise happelisuse tekkeks.

Happeline maosisaldis vallandab peensoolde jõudes seedimiseks vajalike ainete tootmise kõhunäärmes. Maoseina lihaskesta kontraktsioonide abil toimub toidu segamine lima ning seedimiseks vajalike ainetega ja edasilükkamine peensoolde.
Gastrinoom on kasvaja, mis toodab suurel hulgal gastriini. Tagajärjeks on mao soolhappe liigne vabanemine ning pepsinogeeni aktiivseks muutmine. Need aktiivsed ained hakkavad seedima kaksteistsõrmiksoole ja/või maoseina ning seetõttu tekib haavand(id).  

Sümptomid ehk avaldumine

Selle haiguse korral tekivad haavandid maos või kaksteistsõrmiksooles, mis alluvad pideva suure hulga gastriini tõttu halvasti ravile ja põhjustavad valu ning oksendamist (oksemassid võivad sisaldada verd).
Osadel inimestel tekib ka kõhulahtisus. Kuna maosoolhape muudab “võimetuks” rasvasid lammutava ensüümi, siis eritatakse lammutamata rasvad väljaheitega, tekib rasvroe ehk steatorröa.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Suurenenud gastriini hulga kahtluse korral tehakse vereanalüüs ning määratakse selle sisaldust veres.
Gastrinoomi diagnoosimiseks kasutatakse niinimetatud provokatsioonitesti sekretiiniga — süstitakse verre sekretiini ning jälgitakse gastriini taset veres. Erinevalt muudest seisunditest, mis põhjustavad ülemäärase gastriini teket, tõuseb see gastrinoomi korral oluliselt.
Haavandeid näeb endoskoopial. Selleks viiakse elastne toru söögitoru kaudu makku, edasi kaksteistsõrmiksoolde. Toru otsas on optiline “silm”, mille kaudu näeb, kas mao ja/või kaksteistsõrmiksoole sein on normaalne või muutunud. “Kahtlaste” muutuste korral võetakse täpsemaks uurimiseks koetükikesi ehk biopsia
Haavandeid on võimalik näha ka röntgenülesvõttel.
Kasvaja täpset asukohta on võimalik kindlaks teha ultraheliuuringul või kompuutertomograafilisel (CT) uuringul.

Ravivõimalused

Kui kasvaja ei ole levinud, st ei ole tekkinud metastaase, siis on võimalik kasvajakoe eemaldamine operatsioonil.
Kui kasvajakoldeid on palju, siis vähendatakse gastriini tootmist ravimitega, näiteks omeprasooliga.
Kasvajarakkude vähendamiseks kasutatakse ka streptosotsiini, doksorubitsiini, 5-fluorouratsiili.
Kui ravimitest abi ei ole, siis äärmisel juhul on võimalik operatsioonil mao täielik eemaldamine.

Prognoos

Prognoos sõltub sellest kui palju on gastriini tootvat kude ning kui hästi see allub ravile. Üldiselt kipuvad haavandid korduma ning kasvajakude levima.

Ennetamine

Gastrinoomi tekkimist ei ole võimalik ära hoida.

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?