Haigused ja seisundid

Epilepsia

ka langetõbi
Epilepsia (lad.k)
Epilepsy (ingl.k)

Seletus
Epilepsiahoog on krampidega või muude närvisüsteemi talitlushäiretega kulgev tervisehäire, mille põhjuseks on peaaju närvirakkudes tekkivad ülemäärased laengud. Peale ülemäärase laengu lakkamist taastub normaalne ajutegevus kiiresti.

 

Ülevaade
Epilepsia ei ole pidev seisund. See on haigus, mille korral normaalse närvisüsteemiga inimesel tekivad lühikesed krambihoogude perioodid

Epilepsia on krooniline haigus, mille puhul haigusnähud avalduvad ootamatult ja seega tekitab haigus inimeses pideva kindlusetustunde. Haigus võib olla väga erineva raskusastmega alates väga sageliesinevatest krambihoogudest kuni üksikute kordadeni elu jooksul. Epilepsia ei ole üldjuhul päritav. Siiski on mõnede epilepsia vormide puhul tähendatud pärilikkuse esinemist. Samuti on kindlaks tehtud, et ühemunakaksikutel on haigestumine epilepsiasse tunduvalt sagedasem kui erimunakaksikutel.
Põhjamaades ja Ameerika Ühendriikides esineb epilepsiat 100 000-st elanikust 700-l.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Epilepsia tekkepõhjused võivad olla erinevad:

  • raseduse või sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused
  • mürgitused
  • ainevahetushäired
  • peaaju vereringehäired
  • ajuhaigused või kasvajad
  • peaajutraumad.
  • kesknärvisüsteemi infektsioonid

Umbes 61% haigusjuhtude puhul ei olegi võimalik epilepsia põhjust kindaks määrata.

Epilepsiat põhjustavad peaaju närvirakkudes tekkivad ülemäärased laengud, närvisüsteemi koordineerimatu erutusseisendi tekkimine, mille tõttu aju ei saa lühikese ajavahemiku jooksul normaalselt töötada ja tekib nn. epileptiline kramp.

Sümptomid ehk avaldumine

Epilepsia puhul eristatakse kahte liiki hootüüpe: osalised ehk paiksed ja generaliseerunud ehk ulatuslikud hood. Mõlemale tüübile võivad eelneda - iiveldus-või pearinglushood, erinevad aistingud.

 

  • Osaliste hoogude puhul võib tekkida ühe jäseme või ühe poole jäsemete või näo tõmblus või tundehäire, nägemishäire, lõhna- ja maitse elamus, lühike teadvuse kadu. Krampe ei teki.
    Närvirakkude epileptiline aktiivsus on sellisel juhul aja piirdunud alal.
  • Ulatuslikud hood – algavad teadvuse kaoga, millele järgnevad kohe krambid. Sageli lõppevad tugevad hood sügava lühiajalise unega. Ulatuslike krampide puhul võib kaduda kontroll päraku sulgurlihase ja põie tüjendamisfunktsiooni üle ning tekib tahtmatu roojamine ja kusemine.

 

Diagnoosimine ehk millised uuringuid võidakse teha ja miks

Küsitluse abil selgitatakse välja, millistes tingimustes hoog tekkis ja kuidas hoog kulges. Selleks küsitakse, mida inimene parajasti tegi, kui hoog algas; millised olid hoo eelsümptomid ja tundmused (nt. iiveldus, peapööritus); kas inimene oli hoo ajal teadvusel; milline oli hoojärgne toibumine; kas esines uriini- ja roojapidamatust jne. Oluline on ka hoo kirjeldus pealtnägijate poolt. Põhjalik küsitlus aitab väjaselgitada (eriti esmakordse krambihoo puhul) kas tegemist oli epilepsiahooga või mõne muu tervisehäirega.

Vahetult hoojärgsel perioodil võib hinnata ka pulsisagedust ja vererõhku ning võimaliike kehalisis vigastusi nt. kukkumise tagajärjel.

Lisauuringutena tehakse sageli aju elektriline uuring - EEG, mis aitab välja selgitada ajukahjustuse olemasolu, ning peaaju kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia epilepsia tekkepõhjuste väljaselgitamiseks.

 

Ravivõimalused

Esmaabi:
Kui inimest tabab äge epilepsiahoog, tuleb jälgida, et ta ei vigastaks ennast krambi ajal. Liigutusi takistada ei tohi, pea alla võib panna midagi pehmet või hoida pead käte vahel. Tuleks vabastada kaelus, et hingamine oleks vaba ja keerata inimene küljele. Haiget ei tohi jätta järelvalveta seni, kuni ta teadvus täielikult taastub. Kiirabi tuleb kutsuda vaid juhul, kui suur hoog kestab üle 10 minuti või kui hood järgnevad üksteisele, ilma et haige vahepeal teadvusele tuleks.

Peamine ravi on medikamentoosne - epilepsiavastaste ravimitega.
Epilepsiaravimi kasutamine eeldab täpset korrapärasust. Ebakorrapäraselt kasutatav ravim võib halvendada hoo kontrolli.
Epilepsiaravi lõpetamine on aeglane, sest vähendamisperioodis suureneb hoo risk. Ravi lõpetamist kaalutakse, kui 2-5 aastat pole hoogusid olnud. Siiski tekivad u. ⅓ inimestest hood uuesti.

Kirurgiline ravi tuleb kõne alla siis, kui on kindlaks tehtud epileptilisis hoogusid põhjustav kolle ajus või näiteks kasvaja olemasolu. Kirurgilist ravi rakendatakse väga harva, vaid juhtudel, kui on kindlalt oodata seisundi paranemist.

Elektriline (uit)närvi stimulatsioon - naha alla paigaldatud elektristimulaatoriga muudetakse närvirakkude elektrilist aktiivsust, inimene saab ise ennetada krampide teket. Samuti suhteliselt vähe kasutatud meetod.

Prognoos

70-80%-l epilepsiahaigetest alluvad hood hästi epilepsiavastasele ravile, ning on tõendeid, et nende puhul epilepsia otseselt elukvaliteeti ei alanda.

Ülejäänud 20-30-% puhul, kelle hood on kroonilised ja ravile raskesti alluvad, on olukord tunduvalt keerulisem. Nende elukvaliteet kannatab palju just seetõttu, et epilepsiahoogude avaldumine on ettearvamatu, võib inimest tabada igal ajal igas siuatsioonis.

Ravimata patsientidel tekivad epilepsiahood 30-70%-l uuesti. 86%-l juhtudest saavutatakse vähemalt kolme aasta pikkune haigusvaba periood ja peaaegu 60%-l inimestest krambid pärast ravi lõppemist ei kordu.

Uurimused on näidanud, et 30 aastat pärast epilepsia algust on 63%-l inimestest krambihood täiesti lakanud.

Epilepsiaga inimestel esineb sagedamini ärevust ja depressiooni.

Ennetamine

Kuna 61%-l juhtudest ei ole epilepsia tekkepõhjused teada, on väga raske anda nõu haiguse ennetamiseks.

Üheks riskifaktoriks on alkohol. Tõelistel alkohoolikutel on teiste inimestega võrreldes risk saada epileptiline hoog 10-korda suurem.

Ka epilepsiat põdev inimene peaks hoogude vältimiseks piirama alkoholi tarbimist, kuid mõõdukas alkoholi tarbimine ei suurenda hoogude hulka.

Kindlasti tuleb epileptiliste hoogude vältimiseks korrapäraselt tarvitada epilepsiavastaseid ravimeid.

 

Kasutatud kirjandus

  1. “Üldarsti käsiraamat 2 “ 1996
  2. “Neuroloogia taskuraamat” 1997
  3. Lewis P.Rowland “Merritt´s Textbook of Neurology” 9th. Ed. 1995
  4. M.Rätsepp, A.Õun, S.Haldre, A.-E.Kaasik “Täiskasvanute elukvaliteet epilepsia korral” Eesti Arst, 1998; 6: 529-533
  5. A.Beilmann, T.Talvik, E.Beghi “Epilepsiaga laste traumatism ja haigestumine Eestis” Eesti Arst, 1999; 2: 99-106

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?