Haigused ja seisundid

Epididümiit, orhiit

ka munandi ja munandimanusepõletik
Orchitis, Epididymitis (lad.k.)
Orchitis, Epididymitis(ingl.k.)

Selgitus
Epididümiit on epididümise ehk munandimanuse põletik. Põletik võib üle kanduda ka munandile ja põhjustada orhiidi ehk munandi põletiku tekke.

Ülevaade
Epididümiit ja orhiit esinevad sagedamini noorematel meestel. Põhjuseks on peamiselt kas kuse-suguteede infektsioon või trauma.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Epididümiit ja orhiit võivad tekkida kas trauma tagajärjel või teiste kuseelundite põletike tüsistusena.
Tüüpiliselt eelneb epididümiidile ja orhiidile sageli alumiste kuseteede põletik: kas uretriit ehk kusitipõletik või tsüstiit ehk kusepõiepõletik.
Tavaliselt tekib algul epididümiit ehk munandimanusepõletik, mis ebasoodsa kulu korral levib kogu munandimanusele ja edasi ka munandile, põhjustades orhiidi tekke.

Seksuaalselt aktiivsetel meestel vanuses alla 35 eluaasta on epididümiiti ja orhiiti põhjustavateks mikroorganismideks kõige sagedamini sugulisel teel levivad nakkused nagu klamüüdia ja gonorröa.
Meestel üle 35 eluaasta on sageli põhjuseks kolibakteri nakkus.
Orhiiti võib põhjustada haigustekitajana ka viirus, näiteks mumpsi korral vahel tüsistusena tekkiv orhiit.
Epididümiiti ja orhiiti teket võivad vallandada ka kusepõie kateteriseerimine ning mitmesugused ureetra ja kusepõie instrumentaalsed uuringud.

Sümptomid ehk avaldumine

Epididümiiti ja orhiiti iseloomustab haigestunud munandikoti poole valu ja turse. Valu võib kiirguda sama poole kubemesse ja alakõhtu. Tekkida võivad ka külmavärinad ja palavik.
Munandi valu on juhtiv tunnus, katsudes on haigestunud munand või munandimanus äärmiselt valulik. Haiguse edasi arenemisel haaratud munandikoti pool suureneb, muutub punetavaks ja kuumavaks ning katsumisel munandimanus ja munand enam eristatavad ei ole.
Orhiidi korral on munandi pind enamasti sile. Isoleeritud epididümiidi korral on munand ise valutu, kuid munandimanus mügarlik, tihke ja valulik.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Diagnoosimine ei ole haiguse iseloomuliku avaldumise tõttu raske.
Küsitluse teel saab välistada eelneva trauma munandikoti piirkonda ja samuti varem läbi põetud seksuaalsel teel leviva infektsiooni ehk suguhaiguse.
Vajalik on haigestunud munandikoti välisvaatlus ja sõrmede vahel katsumine ehk palpatsioon.

Põletiku raskusastme hindamiseks on vahel vajalik vereanalüüs. Uriinianalüüs aitab kindlaks teha kaasuvat kuseteede infektsiooni.
Noortel meestel oleks vajalik ka spetsiaalse materjali võtmine ureetrast mikrobioloogiliseks külviks, mille alusel saab välja selgitada sugulisel teel levivate infektsioonide esinemisvõimalust.
Epididümiidi ja orhiidi eristamiseks teistest munandikoti elundite haigustest võib osutuda vajalikuks ultraheliuuring testistest.

Ravivõimalused

Ravi peab algama kohe. Enamasti piisab raviks  antibiootikumidest, mida kasutatakse vastavalt haiguse raskusastmele kas süstidena või tablettidena.
Kindlasti on vajalik haiguse ajal vältita füüsilist koormust, soovitav on voodirahu ja skrootumi mähisega ülespoole tõstmine. Valu leevendamiseks määratakse valuvaigistid. Vahel on kasutusel ka antibiootikumi ja kohaliku toimega tuimesti lahuse süstimine seemneväädi piirkonda ehk seemneväädi blokaad.

Prognoos

Täielik valu ja turse taandumine võib võtta mitmeid nädalaid kuni kuid. Epididümiit ja orhiit on ohtlikud, sest nende tagajärjel tekkivad armid võivad mõjutada viljakust. Pärast õigeaegset ja põhjalikku ravi kaovad põletikunähud peaaegu täielikult ning oht steriilsuse tekkimiseks on väike. Pikaajaliselt kulgenud ja ebapiisavalt ravitud põletiku korral võib see muutuda krooniliseks.

Ennetamine

Epididümiidi ja orhiidi ennetamiseks on vajalik turvaline suguühe, seksuaalsel teel ülekanduvate haiguste vältimiseks. Samuti tuleb hoiduda munandikoti piirkonna traumadest.

Kasutatud kirjandus

1. Velgre T, “Uroloogia” Tallinn 1979
2. MacFarlane M T, “Urology” 2nd ed. Williams&Wilkins 1995
3. Tanagho E A, “Smith’s General Urology” 15th ed. McGraw-Hill 2000