Haigused ja seisundid

Ependümoom

ka peaajukasvaja
Tumor cerebri (lad.k)
Cerebral tumor (ingl.k)

Seletus
Ajukasvaja on moodustis, mis tekib erinevat päritolu ajurakkude haiglasliku vohamise tagajärjel. Esmaselt peaajus arenevad kasvajad tekivad peamiselt neuroektodermist, aga samuti ajukelmetest ja soonpõimikust. Kliinilise kulu järgi on nad peaaegu alati pahaloomulised, kujutades tõsist ohtu organismile.


Ülevaade
Eristatakse mitmeid ajukasvajate liike. Neist tavalisemad on glioomidoligodendroglioomid, ependümoomid, medulloblastoomid, astrotsütoomid, neurinoomid ning meningioomid. Kõige levinum vorm on glioom – moodustab kõigist ajukasvajaist umbes poole.
Vaatamata sellele, kas tegemist on healoomulise või halvaloomulise rakkude vohamisega, kujutavad ajukasvajad inimesele peaaegu alati suurt ohtu, sest iga peaajukasvaja avaldab oma paiknemise tõttu koljuõõnes paratamatult rõhku ajukoele.
Kuigi ajukasvajad esinevad täiskasvanutel viis korda sagedamini kui lastel, on kesknärvisüsteem lapseea pahaloomuliste kasvajate seas teisel kohal.
Ajukasvajaid esineb igas vanuses inimestel, kuid esinemistipud on varases lapseeas ja keskeast edasi. Keskmiselt haigestub 100 000 elaniku kohta aastas 12,3 inimest.
Enamiku ajukasvajate põhjus on tundmatu. Ravi on enamasti kirurgiline ja kiiritusravi. Suure osa healoomuliste ajukasvajate eemaldamise järgselt paraneb inimene täielikult. Tõsisemad tagajärjed on ajukasvajatel, mis on halvaloomulised või paiknevad kohas, kus neid on raske opereerida.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid 

Enamike peaajukasvajate puhul on nende tekkepõhjused teadmata.

Primaarsed ajukasvajad on oma alguse saanud ajukudedest, sekundaarsed ehk teisesed ajukasvajad on mujal organismis paikneva kasvaja siirded. Mõnikord avastatakse muu vähi korral esimesena ajus paiknev kasvaja ja võib tekkida raskusi selle eristamisel, kas kasvaja on esmaselt pärit ajukoest või mujalt.

Immuunsuse langus

ja AIDS suurendavad primaarse ajukasvaja esinevust ning risk haigestuda ajukasvajasse kaasneb ka neurofibromatoosi teise tüübi ja tuberoosse skleroosiga.

Mingi teguri mõjul omandab rakk või rakurühm (alge) võime kasvajaliseks vohanguks. Sellele järgnevate soodustavate tegurite mõjul jätkavad rakud paljunemist ja annavad oma järglastele edasi võime pidurdamatult vohada. Alge suureneb ja pärast paljukordset rakkude jagunemist kujuneb välja kasvaja.

Peaaju kasvajad arenevad erinevatest ajukudedest - peamiselt neuroektodermist, aga ka ajukelmest ja soonpõimikust. Sellest, millisest koest areneb kasvaja oleneb tihti ka tema hea- või halvaloomulisus.

Ajukasvajad ei levi siiretena kesknärvisüsteemist väljapoole.

Sümptomid ehk avaldumine 

Kasvaja tekitatud sümptomid süvenevad tavaliselt aeglaselt.

Üldsümptomiteks on epilepsia ja peavalu - ilmingud, mis ei pruugi alati olla kasvajale omased, kuid võivad viidata ka kasvajale.

Epilepsia on peaajukasvaja esimene sümptom u. 15% haigestunutest ja seda esineb u. 30% kõikidest kasvajahaigeist.

Peavalu ei ole ajukasvajate varajane sümptom, vaid ilmneb alles siis, kui kasvaja sulgeb seljaajuvedeliku normaalse ringe või on kasvanud nii suureks, et tõstab sellega koljusisest rõhku.

Kasvajapeavalu süveneb pidevalt ning avaldub hommikul või äratab öösel, peamiselt tekib lamamisel. Peavaluga kaasneb iiveldus ja oksendamine ning valule mõjub halvendavalt rõhu tõus (köhimine, pingutus).

Kasvajad põhjustavad olenevalt oma asukohast väga erinevaid sümptome. Võib tekkida

nägemise ja haistmise nõrgenemist,
tundlikkus- ja liikumishäireid,
mäluhäireid,
kõne- ja kõnemõistmise häireid,
tasakaaluhäireid,
näotundlikkuse ja -lihaste liikumis- või tundehäireid,
isiksuse muutusi
enesekriitika minetamist,
aeglustumist,
depresiooni.

Diagnoosimine ehk milliseid uuringuid võidakse teha ja miks

Kesksed diagnoosimismeetodid on põhjalik küsitlus ja kehaline uurimine - nägemine, tundlikkus, tasakaal jm, kuna silmaga nähtavad muutused on peaajukasvajate puhul sageli märkimisväärsed.

Tihti ei saa oletada koheselt kasvaja esinemist, sest haigel võib esineda ajusümptoome, mille uurimiseks läheb vaja pea kompuutertomograafiat või magnetresonantstomograafiat - uuringuid, mis annavad ülevaate peaajus esinevatest ehituslikest muutustest.

Enne operatsiooni teostatakse sageli angiograafiauuring - veresoonte uuring, mil soontesse on viidud värvainet ja seega sooned röntgenpildil nähtavaks tehtud. Uuring aitab kõige paremini hinnata kasvaja ja veresoonte suhet, lubab oletada kasvaja ulatust ja teatud juhtudel ka eristada kasvajat muudest ajus paiknevatest protsessidest.

Luu metastaaside ehk siirete väljaselgitamiseks on vajalik kolju röntgenuuring. Opereerimatust kasvajast või ebamäärasest koemuutusest võidakse võtta koeproovitükk, biopsia, kui on tarvis välja selgitada kiiritusravi vajadus.

Ravivõimalused 

Kõige sagedamini rakendatakse kirurgilist ravi, kiiritusravikemoteraapiat ja kõigi kolme kombinatsiooni.

Opereerimine

oleneb eelkõige kasvaja asukohast, nt. ajutüves ja kõnekeskuse piirkonnas olevaid kasvajaid ei saa opereerida.

Kasvaja suurus, laad, inimese vanus ja üldseisund on opereerimise korral samuti olulised.

Osa opereerimatuid kasvajaid põhjustab hüdrotsefaaliat ehk vesipead ning sellisel juhul võib abi saada šunteerimisest - seljaajuvedeliku normaalse ringe taastamisest vastava nö. torude süsteemiga.

Kiiritusravi

ei ole ajukasvajate korral üldiselt raviv, kuid võib peatada kasvaja vohamise. Kiiritust antakse tavaliselt nii palju, kui aju talub. Sageli kaasnevad kiiritusraviga mitmed hilisnähud: intellekti taandareng ehk dementsus, radiatsioonist põhjustatud kudede kärbumine, närviülekande juhtehäired, endokrinoloogilised häired ja teise kasvaja teke.

Kui inimesel on tõusnud koljusisene rõhk, siis kasutatakse rõhusümptomite kõrvaldamiseks ka ravimeid.

Ajukasvajaga haiget tuleb pidevalt jälgida.

Prognoos

Ajukasvajad ohustavad kogu organismi ning nende ravi on väga keeruline.

Ka pärast operatsiooni ja kiiritusravi on võimalik, et kasvaja hakkab uuesti vohama, tekib nn. retsidiiv. Retsidiivi võib oletada, kui inimesel neuroloogilised sümptomid halvenevad, epilepsiahood sagenevad või on varasematest erinevad, üldine teovõime langeb või kui esinevad rõhusümptomid. Retsidiivide ravivõimalused olenevad haigusjuhtumist.

Sageli jätab kasvaja või selle ravi neuroloogilisi tagajärgi - jäsemehalvatusi, kõnehäireid või neuropsühholoogilisi sündroome.

Pahaloomulise kasvaja prognoos mõjutab inimese elu ning seda tuleb arvestada ka taastusele mõeldes. Kui prognoos on lühiajaliseltki hea, tuleb patsiendile anda harilikku taastusravi.

Primaarsed peaajukasvajad ei levi siiretena kesknärvisüsteemist väljapoole.

 

Ennetamine 

Kasvajate teket ennetada ei saa.

Oluline on kiire diagnoos, sest mida kiiremini kasvaja avastatakse, seda suurem on tõenäosus selle efektiivseks raviks.

Kirjandus

“Üldarsti käsiraamat 2 “ 1996
U.Podar, V.Sillastu, A.Truupõld “Kasvajad” 1988
“Neuroloogia taskuraamat” 1997
Lewis P.Rowland “Merritt´s Textbook of Neurology” 9th. Ed. 1995