Haigused ja seisundid

Enurees

ka uriinipidamatus;
Voodimärgamine
Enuresis (ld. k.)
Bedwetting (ingl. k.)

Seletus
Enurees on tahtmatu pükste märgamine ehk “allapissimine”, mida võib esineda kas ainult öösel või nii öösel kui päeval.

Ülevaade
Voodimärgamine peaaegu igal öösel esineb 15 %-l kuni 5-aastastest lastest ja on endiselt probleemiks 3 %-l kuni 15-aastaste laste seas. Tavalisim põhjus selleks on kusepõie kontrolli küpsuse hilinemine. Sageli on tegu päriliku seisundiga.

Tekkepõhjused ja –mehhanismid

Lapsed saavutavad tahtele alluva kontrolli oma kusepõie tühjenemise üle üsna erinevatel vanuseperioodidel. Juba 2. eluaastal hakkab laps tunnetama oma kusepõie täitumist, aga ta ei suuda veel teadvustada urineerimistungi algust.
Just 2.-4. eluaastal õpib laps pissihäda ka pisut kinni pidama, et õigel ajal potile jõuda.
Pikema "kuiva" ajavahemiku järel uuesti tekkinud enureesi puhul võib olla tegu emotsionaalse üleelamise tagajärjel tekkinud seisundiga. Enurees võib tekkida isegi sel juhul, kui perekonda sünnib teine järeltulija, kes osa vanemate tähelepanu endale nõuab, rääkimata tõsisematest hingelistest probleemidest nagu vanemate lahutus, surm perekonnas ja muu stress.

Nii mõnigi kord on enureesis "süüdi" mugavad pampersid. Laps tunneb end neis kuivana ja hästi ega hooligi potile minekust.
Öise enureesi tekkel on oma osa antidiureetilisel hormoonil ehk vasopressiinil.
Enureetikutel on täheldatud vasopressiini öise tootmise vähenemist, millest tingituna eritub öösel uriini sama palju kui päeval. Kui siia lisandub veel sügav uni, ei laps ärka häda peale ja hommikul on voodi märg.

Sümptomid ehk avaldumine

Enurees avaldub pükste märgamises kas öösel või nii öösel kui ka päeval.
Üliaktiivne laps  võib mänguhoos tualetti minekut pidevalt edasi lükata, kuni enam ei jõua kannatada ja püksid ongi märjad. Paljud vanemad panevad tähele, et enureesiga laps magab sügavamalt kui tema õed-vennad.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Lapsele võidakse teha vereanalüüsid ja uriiniproovid põletikunäitajate määramiseks, sest pükstemärgamise põhjuseks võib olla ilma sümptomiteta krooniline kuseteede põletik.
Samuti määratakse veresuhkru tase, kuna sageli on diabeedi ehk suhkurtõve sümptomiks suurenenud uriinikogus, mistõttu võib juhtuda ka voodimärgamist.
Esmase uuringuna tehakse ära ka ultraheliuuring, selgitamaks, kas kuseteede ehitus on normaalne. Enamikul juhtudel aga anomaaliad enureesi ei põhjusta. samuti näeb selle uuringuga, kas peale urineerimist jääb
põide jääkuriini.
Urodünaamiline uuring tehakse neile, kel on probleemiks ka päevane enurees. Lapsele pannakse põide peenike toru, mille küljes on elektroodid ning põis täidetakse füsiloogilise lahuga. Lapsel palutakse hakata urineerima, sellel ajal arvuti programmi abil selgitatakse põie võimalikud funktsioonihäired.

Ravivõimalused

Ravis on olulisel kohal õhtune vedeliku piiramine, lapsele tualetis käimise meelde tuletamine.
Kindlasti ei tohiks last süüdistada. Laps ei märga voodit kunagi tahtlikult ja karistamine oleks sel juhul lubamatu. Samas aga võiks välja mõelda väikesed autasud lapsele kuivade ööde eest. 5aastane laps on küllalt suur, et häiret teadvustada ja sellest jagu saamiseks ennast kätte võtta. Soovitav oleks pidada päevikut nädala või paari vältel iga päev tabelina, vanemad võiksid aidata üles kirjutada joogihulga ja pissikogused, laps võiks ise märgistada “kuivad” ja “märjad” ööd.
Häid tulemusi on andnud nn. alarmpüksid. Lapsele õmmeldakse pükste külge taskuke, kus asuvad elektroodid, alarmaparaat kinnitatakse särgi õlale. Märjaks saades hakkab aparaat andma helisignaali, mille peale laps peaks üles ärkama ja ülejäänud põie tualetti tühjendama. Süsteemi põhimõte on kuivaks õpetamine refleksi väljakujundamise kaudu. Alarmpüksid võetakse kasutusele alates 6. eluaastast. Refleksi väljakujunemine võtab 3-6 ravinädalat, aga soovitatakse seda kasutada 2-3 kuud, et kuiv magamine kinnistuks. Mõne aja pärast tekib refleks, et laps tõuseb ise ilma helisignaalita üles ja käib pissil . Kahjuks ei jää kõik lapsed hiljem ilma alarmita kuivaks, suur osa aga küll. Alarmseadet  saab laenata lastehaiglate kaudu.

Lähtuvalt sellest, et uriiniproduktsioon võib olla haiguslikult suurenenud, kasutatakse öise enureesi ravis vasopressiini sünteetilist analoogi Minirin. Paraku ei aita see ravim kõikidel enureesi juhtudel. Kui ta aga toimib, on laps tavaliselt juba 3-4 korra ravimi võtmise järel öösel kuiv. Seda preparaati ei määrata enne 5. eluaastat ja kasutatakse 1-3-kuuliste kuuridena. Kahjuks võib Minirini ravikuuri lõpetamisel enurees uuesti tekkida. Oma asendustoime tõttu annab aga preparaat turvalisuse näiteks laagris või külas viibides ehk on “hädaabiks” lapse jaoks erilistes situatsioonides. Minirin on saadaval tablettide, tilkade ja ninaaerosoolina, tarvitatakse enne magamaminekut.

Kui psühhoteraapiast ega ka Minirinist ei ole abi, võidakse ravis kasutada ka Imipramini, mis kuulub antidepressantide hulka, kuid enureesi puhul kasutatakse kuni viis korda väiksemates doosides, või Oxybutynini, mis peaks abiks olema nn. ebastabiilse põie korral. See reguleerib põie kontraktsioone ehk kokkutõmbeid.
Tihtipeale ravib ka aeg, üks lootusrikkamaid pöördepunkte on puberteediea algus.
Kui laps on veel 2-3-aastaselt sõltuv pampersitest, siis esimene samm on likvideerida pampersid! Kui laps hakkab tundma ebamugavaid märgi pükse ja voodit, õpib ta palju kiiremini ka pissihäda tunnetama.

Prognoos

Õige ravi korral on prognoos hea, enamus vabaneb probleemist kui mitte enne, siis puberteedieaks vähemalt.

Ennetamine

Ennetamises on olulised lapse õigeaegne potitreening, mis peaks algama kohe, kui laps iseseisvalt kindlalt istuma hakkab. Umbes kahe aasta vanuses või pisut ennegi hakkab laps põit tunnetama, sellest ajast jäägu pampersid õues- ja külaskäikude ja esialgu öö ajaks.