Haigused ja seisundid

Entsefaliit

ka ajupõletik
Encephalitis (ld.k)
Encephalitis (ingl.k)

Selgitus
Entsefaliit ehk ajupõletik on ajuaine põletikuline haigus, mida põhjustab kas viiruste otsene tungimine ajju või viirusest põhjustatud ülitundlikkusreaktsioon.

Ülevaade
Ajupõletikku põhjustavaid viiruseid on teada umbes 100, kuid sagedamini tekitavad seda haigust herpesviirused (10% juhtudest), arboviirused ning enteroviirused. Ka leetrite ning mumpsi viirused võivad tekitada ajupõletikku.
Haigus algab järsku palaviku ning peavaluga. Ravi on enamasti sümptomaatiline, herpesviiruste põhjustatud entsefaliiti ravitakse acycloviriga.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Kui põletik haarab lisaks peaajule ka seljaaju, nimetatakse haigust entsefalomüeliidiks. Kui haigel esinevad ka ajukelmete ärritusnähud, nimetatakse haigust meningoentsefaliidiks.
Näiteks herpesviirusesse nakatutakse hingamisteede kaudu, viirus tungib tavaliselt kolmiknärvi ganglionisse ning teatud tingimustel aktiveerub ja põhjustab haiguse (nn. huuleohatis), viiruse levimisel gangilonist väljapoole (ajukoesse) võib tekkida entsefaliit.
Avalduvad kliinilised ilmingud tekivad tingituna rakkude kahjustusest ning põletikust.

Sümptoomid ehk avaldumine

Viiruslikule entsefaliidile on iseloomulik äge algus kõrge palaviku ning peavaluga.
Lisanduda võivad krambid ning teadvuse häire, mis võib süveneda koomani.
Vahel esinevad ka niinimetatud haiguseelsed nähud : süljenäärme turse (mumps), nahalööve (leetrid), lihasvalud (arboviirustest). Neuroloogilised ilmingud võivad olla väga erinevad: tasakaaluhäired, tundlikkuse häired, ühe kehapoole halvatus jm.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Viiruslike ajupõletike diagnoosimisel on tähtsal kohal täpne haiguseelne info: putukate või loomade hammustused, vaktsineerimised, reisid väljaspoole Euroopat jne, et leida võimalikku haigustekitajat.

Peaaegu kõigi kesknärvisüsteemi põletike diagnoosimiseks kasutatakse lumbaalpunktsioonil saadud ajuvedeliku ehk liikvori analüüsi. Lisaks põletikunäitajate olemasolule saab samast analüüsist määrata viiruse olemasolu või puudumist.
Kompuutertomograafiline või magnetresonantstomograafiline uuring näitavad tavaliselt mittespetsiifilisi muutusi ajukoes, mis võivad esineda mitmete haiguste korral. Uuring teostatakse tavaliselt selleks, et välistada teisi haiguse põhjuseid (mädapõletikke, tromboosi jms).
Lisaks viiruste määramisele ajuvedelikust kasutatakse viirusvastaste antikehade määramist vereseerumist, ent antikehade tekkeks kulub palju aega, mistõttu esmases diagnoosimises ei oma see eriti suurt rolli. Elektroentsefalograafilisel uuringul leitakse aju elektrilise aktiivsuse aeglustumist ning eriti herpesviirusest põhjustatud ajupõletiku korral võivad tekkida iseloomulikud muutused, ka epilepsiale ehk langetõvele viitavad muutused.

Ravivõimalused

Ravis on kõige tähtsam toimetada haige piisavalt kiiresti haiglasse. Viirustevastaseid ravimeid on kahjuks vähe. Peamiselt herpesviirusele mõjuvaks ravimiks on acyclovir, mida kasutatakse kindlatel näidustustel. Teiseks ravimiks on gancyclovir, mis toimib peamiselt tsütomegaloviirusele.
Kuna aga sageli jääb ajupõletikku põhjustav viirus leidmata (või leitakse liiga hilja, kuna analüüs võtab aega), on ravi tavaliselt sümptomaatiline ehk haigusilminguid leevendav: voodirežiim, palaviku alandamine, vedeliku tasakaalu jälgimine, krampide vastane ravi jm.

Prognoos

Prognostiliselt on tähtis kiire haiglaravi alustamine ning haige seisundi stabiliseerimine. Kõige raskemini kulgeb haigus tavaliselt lastel, neil esineb ka rohkem entsefaliidi järgseid jääknähtusid. Keskmiselt 1/3 entsefaliiti haigestunutest terveneb täielikult.

Ennetamine

Haiguse vältimiseks on oluline alati korralikult välja ravida viiruslikud põletikud hingamisteedes ja mujal. Samuti tuleb olla ettevaatlik loomade ning putukatega kokkupuutel. Lapsi tuleb kindlasti vaktsineerida tüüpiliste lastenakkuste vastu.

 

Kas oled osalenud emakakaelavähi sõeluuringus?